HELKUR KREETAL

2008-08-14T10:06:00.000-07:00

Kui siin keegi peaks vahest passimas k2ima, siin teavitan, et olen taas sylge pritsimas ja pisaraid valamas oma vanal aadressil:

helkuura.blogspot.com

Viimane postitus

2008-07-04T03:02:00.000-07:00

Kaitsud, tehtud! 10/10

Homme koju.

Viimased m2rkmed

2008-07-01T05:26:00.000-07:00

Viimased p2evad on olnud melanhoolsed ja kuumad. H2rrale saabus mingi sydamevaluga s6ber kylla ja nyyd on vaja konstantselt tema k2tt hoida. Ma olen armukade ja ma ei viitsi seda kuradi Pyrenee keelt rohkem kuulata! Mul on siis hetkel enda sydamevalu, mida keegi ei suvatse leevendada.

Tegelikult on tore olnud. Sai rannas k2idud ja ennast t2iesti 2ra k6rvetatud, sai trippimas k2idud ja Frangokastellis mere 22res magatud, sai autoga ringi kihutatud ja merevaateid imetletud, Prevelis palmimetsas turnitud, sai... sai ka kurb oldud ja autoaknast nukralt v2lja vaadatud.

Meile m22rati l6puks kaistmise t2htaeg - reede, kell 11.00
Eks n2is, mis saab. Midagi ikka saab:)

Juuni Kreetal

2008-06-20T02:40:00.000-07:00

Juuni Kreetal. 38 kraadi. Sa kirjutad konditsioneeri all eksamit, olematus garderoobis ja kananahk ihul. Sa lõpetad ja väljud majast, et leida ennast sauna eesruumist. Sa kõnnid läbi campuse, läbi raske kuuma õhu, su nägu leemendab ja su kunstnahast kott otseses mõttes sulab su käsivarre all. Sa istud autosse ja kleepud automaatselt istme külge. Kiiruga kerid alla akna, et tuul su higist ihu kuivataks, sa ei hooli võimalikust külmetusohust. Koju jõudes varjud tuppa. Paarikümne meetri kaugusel asetsev rand ei suuda sind välja meelitada. Sa suled aknad, sest õuest tuleb kuuma 6hku. Kõige meeldivam on peldikus.

Sa väljud majast kui päike on loojunud, siis on väljas mõnus soe olla ja miniseelikuga jalutada. Sa vaatad iga õhtu poistega koos jalgpalli, sest alternatiiv oleks üksi kodus passida ja muna imeda. Telekat vaadates hoiad varmalt salvrätikut käep2rast, et saaks regulaarselt higist märga nägu kuivatada.

Kodus on tegelikult viimasel ajal p2ris vahva. Toanaaber kolis tagasi. Eile 66sel l6ikas ta mu juukseid, l6ikas kohe hoolega, ytlesin kaks sentimeetrit, aga v6eti viis. Ema oleks v2ga 6nnelik kui mu uut soengut n2eks. Olen nyyd nagu tubli koolitydruk mingist rikaste internaadist. Vaja oleks veel valgeid sokke ja voltidega seelikut.

Elu ja asjad

2008-06-11T06:42:00.000-07:00

Toimus j2rjekordne rahvaster2ndamine ja minu tuppa maandus k6rvalvoodisse Anell, sest Eliisil on nyyd teises toas armupesa ja Roobert l66di suuretoa nurka, millest mul iskilikult on t2itsa kahju, kuna mulle hakkas juba meeldima, et ta mu voodinaaber on, sest tsiteerides k6nelolevat noormeest ennast, on nii tore tulla koju ja valida, kumba l2hed. Haha, ma pidin endal k66gis tilga pyksi naerma teed keetes - tee keetmine on muide viimasel ajal yks mu defineeriv spordiala (Helen Teekeetja) - ma ise m6tlesin just seda sama.

Yldse olen ma saavutanud mingi k6rgema leveli kaasa staatuse t2nu asjaoludele, et kedagi teist pole enam v6tta, ja n6nda v6ib ju ka minuga jalgpalli vaatama minna; isegi mingile kummaliste boheemhispaanlaste synnip2eva6htule veeti mind kaasa, mis iseenesest oli 22rmiselt tore, kuna seal oli palju maitsvaid suupisteid, veini ja yks ameeriklanna, kes Kreetal inglise keele 6petajana stazeerib, ja minuga m6istetavas keeles vestlust viitsis aretada. Kui siis 6htu peremees Paco l6puks yhe h2sti pika ja p6neva suitsu meie lauda ringlema pani, ei 6elnud daam ka sellele 2ra!

Yldiselt on viimased p2evad m66nudunud sellises m6nusas tiksumisreziimis, 6pid, paar 6lut, rand, 6pid veel, vaatad filmi, magama. Ma pole ammu enam yhtegi suurt draamat teinud isegi... t2na ma natuke solvusin 2ra, aga ka see oli pigem kurbus, mis mulle peale vajus, kuna elu on karm ja miski pole j22v, ja mina v6tan asju liiga sydamesse.

P6hilised jamad tekivadki just siis, kui yks ei tea, millal tasuks turkida, ja millal on parem asi vahele j2tta ja sellest mitte r22kida. Muidugi, v6itjaistmel on alati parem pikutada, ja kui mina seda m2ngu kontrolliks, siis ma bitchiks t6en2oliselt t2iega, seega ei ole yldse m6tet midagi kellelegi ette heita, vaadakem asja objektiivselt, elu ongi selline...

The winner takes it all.... The loser's standing small...

Palju 6nne, Rooma jahijumalanna, sina v6idad! Loodetavasti ainult t2nu geograafiale.

Hetkel ma ootan p6nevusega yhte artiklit, mis peaks minuni j6udma l2hima paari p2eva jooksul ja millest otseselt s6ltub minu l6put66 kvaliteet ja v6ib olla isegi eksistents, ja ma pean ainult jumalat t2nama - seda sama jumalat, kelle palvehelmed meil toas voodijala kyljes on - et meil on siin professoreid, kes teavad maailmanimelisi professoreid, kes teavad k6igest k6ike ja rohkem veel ja kelle sulased samasuguse anomaaliaga silmitsi seisavad nagu mina siin saarel.

Olgu teil j6udu, s6brad, vaadake jalgpalli ja olge tugevad. Supertydrukud ei nuta ja n6nda minagi mitte.

Hüvastijätuaeg

2008-06-09T06:45:00.000-07:00

Alissa on läinud ahvimaale, temaga kohtume Eesti jaheda suve ajal uuesti, eriti ei nukrutse.

Möödunud nädalavahetusel lahkusid portugallased igaveseks. Roberto on nii kurb, et pole enam kedagi, kellega koos ennast ahviks juua ja voodist välja kukkuda. Mina, olgem ausad, ohkan tiba kergendatult.

Eile õhtul jätsime hüvasti Julieniga ja jalutasime koju, klomp kurgus ja pisar silmas. See, kuidas Juls Everesti nurga taha öhhe kaob, jääb mulle veel tükiks ajaks silme ette kangastuma.

"Kas sa arvad, et sa näed teda veel?"

Sa muigad nukralt ja raputad pead.

Nüüd oleme meie Robsiga kaks viimast vana olijat. Tšehhid on veel paar nädalat siin, Eliis lahkub nädala pärast, Anelli tegemised on kõigile mõistatuseks, tõenäoliselt jääb ta siia veel pikaks ajaks, arvestades üle sajaeuroseid üheöiseid sissetulekuid Danzas, ma arvan, et tasub ära see baaridaami elu...

Meile on jäänud veel kuu, mitte rohkem. Ja see kuu, nii lühike kui ta ka poleks, peab ära mahutama meie lõputöö valmimise, parandamise, esitamise, kaitsmise ja... huh, siis on vaja kõikidest koolimaterjalidest üks suur jaanituli teha ja klaaspõhjaga paadis abielluda, niisugused plaanid on!

Homme lähen kooli uuele ringile, täna taas ei õnnestunud oma juhendajat tabada. Edu mul olgu!

btw, ma õppisin vahepeal hispaania keeles pöörama - see on imelihtne - mul oli üks hommik igav ja siis ma avastasingi, et nende pööramine on lihtsalt lapsemäng. Eessõnadega on mul veel segadus, aga ma juba moodustan lauseid, millest aru saadakse:)

Pööran teile siia näiteks verbi "joder"!

jodo-jodes-jode-jodemos-jodeis-joden

Kurat, elu on julm.

Viitamine

2008-06-05T08:04:00.000-07:00

Kuude pikkuse uurimust66 alusel on Barnd6k et al (2008) j6udnud j2reldusele, et yheks maailma k6ige ebameeldivamaks tegevuseks v6ib ilma v2himagi kahtluseta liigitada viitamise [42].

[42] H. Barnd6k. Ajutegevuse k2rbumine kuumas kliimas liigse yle6ppimise kaasabil. Erasmus programm Kreetal (2008).

2008-06-03T01:38:00.000-07:00

Raporteerin: voodi kõrval on mul nüüd pühakupilt ja mingi rist. Ootan uusi põnevusi.

Uus toanaaber

2008-06-02T02:26:00.000-07:00

Eile sain ma endale uue toanaabri. Ta on v2ga n2rviline ja sahistab jalaga kui und ei tule. Ja kuna tal pole tekki vaid magamiskott, siis see kilematerjal sahiseb veel eriti h2sti. Yldse on veidi imelik, et ta mu toanaaber on, arvestades asjaoluga, et voodeid on kaks. T2na 66sel teesklesime m6lemad magamist.

Return of the Crazy Female

2008-05-27T09:37:00.000-07:00

Ma olen elus!

Mul ei olnud vahepeal üldse motivatsiooni, et enda elukäigust mingit jälge ajaloo annaalidesse lisada, täna tundub elu kuidagi roosilisem, teen väikse lühikokkuvõtte möödunust ja tulevasest.

Lõputööst on valmis 40 lehekülge, tegelen agaralt teooriaosa kompileerimisega - see pole probleem, kõige parem töövõime on mul hommikuti peale pidu!
Suvi on käes, iga päev on 30-kraadine palavus ja õhk ei liigu, rõdul võib suitsu tehes minestada ja alla kukkuda, eriti suur tõenäosus on selleks Anellil, kes on teadupoolest liiga pikk meie rõdu jaoks, õnneks on rand lähedal, st mitte et see kuidagi Anelli pikkust mõjutaks, aga rannas on parem mölutada ja suitsu teha. Rannas võib ka Alissaga lamamistoolides vedeledes absurdsetel kellaaegadel õlut libistada!
Viimasel ajal on palju reisil käidud ja tervele saarele ring peale tehtud, kõik vingerdavad mägiteed läbi kihutatud, kõige paremad Vahemere vaated ära nähtud, kõige totakamad kloostrikesed läbi konnatud. Lõpp on lähedal, kurb tunnistada, enam palju suvitada polegi, kuigi õige suvi siin vast alles hakkab, kui ma juulis kodumaale naasen... samas, 45 kraadi pole just mu unistuste ilm! Hea ongi, et põgenema saab!
Ei ole hea, tegelikult pole üldse hea ära minna, mitte et kodu ei igatseks, kuid... maha jääb nii palju.
Eelmine laupäev kui koos suveniire ostmas käisime, siis mõistsin, et see tunne ja see hetk jääb sellele saarele ja ükski suveniir seda kuhugi kaasa ei vii! Nüüd ma siis katsun võtta viimast, mitte käituda nagu hullunud emane (Krisli definitsioon minu sündroomile), vähem mõelda ja olematuid stsenaariumeid genereerida... oeh, see on nii raske, mul on ju nii raske, ma tean, et varsti on vsjoo ja seda enam ma mõtlen üle! Ma ei kujuta ette, mis ma lõpuks siis veel teen, kui lõplikult koju lähen.
Vahepeal käisid siin Tõnis, Mait, Jaak ja kompanii, viisid meid plikadega igale poole mägedesse ja randadesse. Enne veel käisime me Erasmustega ümber saare trippimas, liivarandades lõkke ääres magamas, grillipulki voolimas ja peekonit praadimas, mäekurus kitsi taga ajamas, päikeses palmirannal hullamas, teate... elu on lill! Jah, võtkem viimast, kuniks elu!
Eile Klikis suutsime neiudega ennast nii korralikult kuumaks tantsida ja pool baari hulluks ajada ning seda kõike mitte ühegi joogi eest makstes! DJ lihtsalt otsustas meile välja teha. Mõistlik!
Ah, üks õhtu ma otsustasin Danzasse tööle minna, no ei, see jäi ka viimaseks baaridaami katsetuseks! Mulle ei sobi selline töö, et baaris oled, aga juua ei saa. Jamps, ja siis katsu veel neile kollidele meeldida ja jookidele pähe määrida!
Homme meil on rannas barbeque isetehtud marinaadis lihaga, me veel ei tea, kuidas see maitseb, aga pöidlad on rullis.
Jällekuulmiseni siis!

Ma panen siia paar pilti meie reisist ümber Kreeta, kadestage!

Paranoia

2008-04-09T03:45:00.000-07:00

I woke up this morning and I realised I’m still not sober yet which is not so unusual but the trouble is that the first thing I remembered was that yesterday night I AGAIN made some unexplainable trouble and that I probably have a big problem in my brain. The thing is I can’t do anything useful ‘cause I’m constantly thinking what’s wrong with me. I’m trying to figure out what could be the solution for my mental confusion and why I always make drama out of nothing, you know, it is so hard!

Just one example: you get angry, you forget why and only thing you remember is to be angry but when you are asked why you're angry then you cannot answer because you don't know anymore. You take a person out from a bar to say something extremely important and when you reach outside you don't remember anymore what you wanted to say! How crazy can you be?

First things I can think of:
I’m genetically meant to be paranoid, so there’s not much I can do about it.
Alcohol accelerates my schizophrenic actions, so I should quit drinking.
I want to control everything, specially the men close to me, and if I cannot do it, it drives me crazy.
It has nothing to do with having feelings for somebody; it is all about possessive wish to be the one and only, which in my case is impossible.
I'm used to get everything I want and not getting what I want makes me act like child.
Lately I’m getting jealous for everything without any particular reason, in fact, I’m making up the reasons because I want to be jealous and make drama (when I’m drunk).
I should not analyze my relationships so much because analysing can only make me more paranoid and jealous.
There are nice people around me that like analysing and they don’t want to make me jealous or paranoid but it just happens so I should try to avoid that kind of conversations about my life and relationships because there is no actual need to give evaluations to everything around me, specially when I’m drunk and the evaluations are wrong and forced by wish to possess.
I should go to bed and sleep some more but instead I’m drinking beer on the balcony.
I have a problem.

And this talk is not sad or depressed, on the contrary; right now it all really makes me laugh, I’m asking my friends to put me in some mental institution. I know I’m stupid, so at least I have some hope - they say that the first step of solving your problem is admitting that you have a problem:)

Following is the discussion (really intelligent dialogue) between Alissa and me this morning just half an hour ago on the beautiful balcony we have.

Kui täpne olla, siis on need lihtsalt fragmendid meie hommikusest pohmaibast. Väljavalitud mõistavad.

Anell: Mis sa täna teed?
Alissa: Lähen istun rõdul.
…
Helen: Tule nüüd siia, rõdul peab istuma, mis sa köögis teed!
Alissa: Kas täna on jälle liivatorm? Kõik on nii kollane… (tegelikult mitte)
…
Alissa: Miks sul külm on?
Helen: Ma ei saa kontrollida oma füüsilisi reaktsioone temperatuuri suhtes.
…
Helen: Mis foon sul täna on?
…
Vahepeal otsustasime reisida kolma aasta valguse taha.
Mina põletan suitsu külgi.
Alissa: Miks sa nii teed? Mis see sulle annab? (emalikult)
…
Vahepeal said naljad otsa, otsustasime reedesed naljad ette ära teha. Alissa läheb kööki (seal ei ole kedagi) ja küsib: Kellel pastakat on?
Alissa: Järgmise päeva naljad ei tule hästi välja, tuleb ikka oma päeva nalju teha.
…
Mul tilkus õlu pükste peale.
Alissa: Õllekompress!!!
…
Alissa: Mulle meeldis eile üks Eesti sõna, aga ma ei mäleta enam, milline…
…
Alissa: Ma vaatasin su õlga, päris pruun on.
Mina kõõksun naerda.
Alissa: Midagi ei saa enam öelda, kõik tuleb kirja panna!
Jätkuval naeran.
Alissa: Mul hakkas õlg sügelema. Huvitav, kas päikesest?
…
Alissa: Mul on kohv otsas, kas ma peaksin veel midagi tegema? Äkki ma peaksin nina nuuskama?

Jah, nii see elu meil käib.
Muide, ma hakkasin pühapäeval lõputööd kirjutama.

Baila chiki chiki

2008-03-26T07:26:00.001-07:00

Mul on blogimisest täiesti kõrini ja ma arvan, et ma ei viitsi/jõua/taha siia enam tükk aega midagi kirjutada - nagunii midagi teistsugust ei sünni, koguaeg on ühtlane läbu!

Olgu, Istanbuli reis oli jah üle prahi, aga samas, milleks tüdrukuid dubleerida kui kõik juba öeldud on.

Tööd on liiga palju, üks päev sõin jälle kummikomme selle auks, ja selg on haige seiklustest mineraali teaduskonna hoone lähistel (võimalik selgitus). Üldiselt läheb hästi, ilm on soe, eile võtsin öösel ennast poolalasti, sest portod lubasid autodel küljepeeglid maha peksta iga riideeseme eest, ma olin piisavalt purjus, et nõustuda. Kusjuures, ma pole kindel, kas mul on häbi.

Raha on otsas. Mis veel? Aitab.

Eile lasti baaris Leto Sveti ja kõik olid sillas (Anell tunneb diskorit), pärast kaotasin ma kingad ära ja käisin paljajalu pizzat söömas ja siis see vandaalitsev kodutee takkaotsa, nüüd kuidagi kõht valutab, ei tea...

Vaadake parem hispaani eurolaulu,

arvate et me oleme ainukesed tolad?

http://www.youtube.com/watch?v=74mBEXL9UgM

Trippin'

2008-03-18T03:59:00.000-07:00

Eelmine n2dal k2isime me k6ik koos trippimas - fantastile aeg oli - Istanbul on v6rratu ja Meteora v6imas. Andke mulle nyyd andeks, ma tahan sellest kirjutada, aga hetkel peksab projekti t2htaeg t2iega kuklasse ja pealegi kirjutavad teised sellest ka ning lisavad blogisse samu pilte, mis ma isegi yles lykkaks, seega lisan siia lihtsalt lingi Anelli bloogi, imetlege pilte ja m6istate isegi. Kunagi hiljem teen oma versiooni.
http://kreekamiau.blogspot.com/2008/03/holas-amigos-miks-ma-pole-pikka-aega.html

Minust on saamas jalgpallifänn

2008-03-03T02:50:00.000-08:00

Probleem on tõsine - eile ropendasin ma koos Alissaga eesti keeles kõva häälega tund aega järjest, kuna meie tiim oli kaotusseisus. Mis mõttes? Selgitan.

Roberto alias Roobert läks kohalikku väikeliigasse AEK jalkat mängima, selline osav hispaania ründaja nagu ta on, nüüd lasti ta siis lõpuks ka treenigutelt võistlustele ehk siis päris ametlikule matšile, ning eile tegi ta oma esimese ametliku skoori meie kõigi suureks rõõmuks (hispaanlased tahtsid läbi traataia väljakule tungida selle peale, eestlased piirdusid rõõmukiljetega). Kõik Erasmused olid kohal, väga internatsionaalne fanclub, kes karjus ja kisas kõigis võimalikes keeltes, et vastasmängijad on sead ja Roobert on parim. Kahjuks vastasmängijad võitsid, aga seda ainult seetõttu, et kaitsjad on sitad! On-on:D

Anell (selline pikk ja blond põhjamaine ime nagu ta on) lasti oma fotokaga väljakule, kus ta mitu korda palliga pidi pihta saama, aga tulemuseks on palju häid fotosid, ja kui ta nüüd mulle ühe annab, siis ma panen selle siia üles.

Nice costume!

2008-03-03T02:36:00.000-08:00

Eelmine nädal oli tõeline puhkus, päike ja rand! Kreeka on lihtsalt vapsjee haige koht: lihtsaks näiteks on rolleriga ühesuunalisel tänaval vales suunas kihutamine, taga rannariietes tšikk õllepurgiga, ja loomulikult ei mingit kiivrit kummalgi - ja kui vastu sõidab politsei, siis sa lehvitad neile!!! Põmm.

Reedel käisime rannas selle loogikaga, et mitu korda sinu elus on 29. veebruar (iga nelja aasta tagant) ja mitu korda sinu elus lähed sa 29. veebruaril randa (võib olla see on ainuke võimalus), seega, tarvis ära teha! Tehtud.

Laupäeva hommikul ärkasin ma nagu mustlane küla peal, tegin poistele teed ja filmisin köögi põrandal vedelevaid joodikuid. Ise kandsin ma maailma kõige seksikamat kostüümi (soovin seda teiega kohe jagada), mille Roberto ema talle jõuluks kinkis, ja mille kohta ei tohi mitte öelda kostüüm, sest kostüümiga käiakse karnevalil, ja see pole mingi karnevali rõivas vaid tõsine pidžaama! Mida iganes - kostüüm jääb kostüümiks.

So long, and thanks for all the fish!

2008-02-28T04:44:00.000-08:00

She looked down. Arthur could feel that it was one of those sorts of moments. The air seemed to stand still around them, waiting. Arthur wished that the air would go away and mind its own business.

Eile oli üks sellistest päevadest, kus õhk võiks ära minna ja oma asjadega tegeleda. Vedelesime rannas, surusime ennast kõvasti vastu maad, et tuult ei oleks tunda ja teesklesime, et on kohutavalt soe. Tegelikult oli 20 kraadi ja tiba tuuline, seega tüüpiline Eesti rannailm, veebruar Kreetal. Anell oli ainuke vapper, kes ujuma läks, meie Alissaga piirdusime Douglas Adamsi üle itsitamisega ja üksteisele üha jaburamate lõikude ettelugemisega. Vaatamata petlikule jahedusele on päike tige ja õhtuks oli mu näolapp tulipunane, mis pani mu aga Warewolfi mängus sooduspositsioonile, nimelt ei saanud keegi aru kui ma bluffides punastasin.

Ma tahan oma tuba

2008-02-26T03:27:00.000-08:00

Ma tulen õhtul koju, ma olen koolist ja laborist väsinud, ma olen kurb või lihtsalt pahas tujus ning ma ei viitsi kellegagi rääkida - see ei ole tüüpiline stsenaarium, aga viimasel ajal on seda tihti juhtunud ja selle pärast olen ma viimasel ajal hakanud aduma, et elan elutoas, millel pole ust ja minu voodi on diivan. Neiu, kes minuga koos korterit üürib, oli seal enne, tema jaoks jäi suur tuba ikkagi suureks toaks, ka telekas on ju seal ja tema jaoks on elementaarne, et ta tuleb ja istub minu voodisse, paneb kreeka seebikad mängima ja hängib seal õhtu otsa. Mul on inimestega nii, et ma ei salli, kui ma neid liiga tihti liiga lähedalt näen - ma hakkan vihkama nende hingamist, nende söömishääli, nende korduvaid liigutusi ja võib olla isegi nende lõhnaõli. Ma tahan privaatsust ja võimalust vaikselt omaette nokitseda, raamatut lugeda, riideid vahetada ja endaga olla. Ma tahan, et võiksin kutsuda endale noormehe külla filmi vaatama, ilma et see tšikk sinna samma kõrvale jalgpalli vaatama roniks (Öösel kell 1, kas see on teie arust normaalne?). Ma tahan oma tuba!!!

Minu probleem on, et ma ei suuda inimestele öelda, kui miski häirib, ma hoian kõik endale ja nohisen omaette, teen ümber-nurga-vihjeid ja ootan, et nad ise aru saaks. Kui päris kuri olen, ei räägi üldse midagi, aga talletan kogu sita südamesse ja akumuleerin seda niikaua kuni ükskord plahvatan sellise pauguga, et enam tagasiteed ei ole. Ja inimesed ei mõista, mis minuga järsku juhtus - nad ei näe minu üle ääre ajavat karikat, vaid ainult viimast tilka.

Poisid siis ütlesid eile mulle, et kuule, sa ei saa oodata, et su mõtteid loetaks, ja võib olla on ta lihtsalt noor ja loll ja ära hellitatud, katsu talle asja ilusti selgitada, etc etc etc... Ma siis võtsin ennast kokku, ütlesin, et tahan rohkem privaatsust, tahan ust, tahan, et ta ei vaataks koguaeg telekat ja annaks mulle rohkem üksiolemise aega. Ma nägin, kuidas tütarlaps 5 aastat nooremaks muutus, nägu virilaks tõmbus, siis vihaselt nohisema hakkas, ja teatas, et võib olla mul ongi õigus, aga tema ei suuda küll koguaeg oma toas istuda, et temal on ruumi vaja ja et tema ei saa nii, et on nelja seina vahel nagu vangis - hmm, ka minu toas on ta ju nelja seina vahel! Võtku see kuradi telekas ja pangu enda tuppa siis - EI, tema jaoks jääb minu voodi diivaniks ja jutul lõpp, dialoogi EI OLE võimalik aretada.

Nüüd mul on tunne, et seda olukorda ei ole enam mitte kuidagi võimalik kokku lappida. Minu ainuke valik on: jää ja lepi või tõmba uttu, tema ei kavatse muutuda. Aga ma ei suuda sellega enam leppida! Ma tahan raamatut lugeda - ma ei saa kui telekas mängib. Ma tahan pesu vahetada, alasti olla, buduaari teha - mulle ei meeldi, kui keegi vaatab, kas ma pean igakord vannituppa ronima? Ma tahan õppida - ma ei saa keskenduda, kui keegi koguaeg kõrval nokitseb ja mingit häält teeb. Ma tahan üksi olla ja mõelda maast ja ilmast - ma ei saa, kui keegi koguaeg muga rääkida tahab. Ma tahan kedagi külla kutsuda, kahekesi olla - ma ei saa, kui üks kade pubekas mulle koguaeg viiendat ratast keerab! Seega... PERSES! Ma vihkan seda olukorda ja ma tean, et kui nii edasi läheb, siis ma vihkan varsti ka teda.

Ma tahan oma tuba.

Eesti õhtu Kreeka moodi

2008-02-25T08:03:00.000-08:00

Vabariigi aastapäev oli eile, ka meil oli meeles - korraldasime uhke kolmekäigulise pidulaua kõigile Erasmustele - kokku tuli meid 18 - see oli paras katsumus, et kõik söönuks saaks ja me tõesti tahtsime anda endast parima, aga kuidas sa toidad neid vahemere pirtspekke, kui üks ei söö kurki, teine tomatit, kolmas kala, neljas herneid ja viies koort ega majoneesi - me olime ikka üsna hämmingus, kuidas meesterahvad nii palju viriseda ja nokkida oskavad. Jah, ühesõnaga, Eesti köök hispaanlastele ei sobi. Belglastele ka mitte.

Mida me siis nii hullu tegime? Here you go:

Kartulisalat - see tuli imehea ja me ise enam-vähem lakkusime taldrikuid puhtaks samas kui spanjad seda segadusega nokkisid. Tšehhid olid normaalsed, pistsid kõik pintslisse!
Heeringa-koorekaste - sellega me kartsime küll, et tuleb probleeme ja olime mentaalselt valmis äratõukereaktsiooniks, mis oli veider, seda nad isegi sõid natuke!
Ahjukartul sealiha ja hapukapsaga (mis kõrbes veits põhja:)) + tomati-kurgi-kooresalat - öeldi, et olevat kõige parem olnud elik ainuke söödav roog, kuigi hapukapsas ja salat jäeti küll järgi... no, mis mõttes nad ainult liha ja kartulit söövad?

Ah, me olime rahulikud ja mõtlesime, et meile rohkem jääb, ega hakanud midagi südamesse võtma, aga lihtsalt, me olime niiiiiii uhked oma kartulisalati üle ju... Julien isegi ei proovinud, ütles, et näeb nii vastik välja (tal on mingi majoneesi blokk, aga seal polnud üldse eriti majoneesi), lollakas.

Noh, tegelikult oli ikkagi tore pidu. Ja meie nautisime kokkamist täiel rinnal - kas kujutate ette 24. veebruari rõdul bikiinides kartuleid koorides? Tehtud.

Saate aru, kuidas päike võtab?

Rahvulslikud dekoratsioonid

Minu lipp, mille lubasin anda mehele, kes mul öö läbi magada ei lase - sellist pole veel silm näinud.

Seda pekki me saagisime Anelliga nagu ogarad!

Ärapõlatud kartulisalat...

Pirtspekid

Paulo

2008-02-25T07:59:00.000-08:00

Laupäeva öösel sattusin ma stripibaari esimest korda elus - mingi Medusa nimeline urgas, kus üks hästi pruun ja nilbe Paulo tahtis, et ma TALLE dringi välja teeks ja et ma TEMAGA privaatruumi tantsima läheks, ja kui ma naerma hakkasin, et mina küll klubis meeste eest ei maksa, siis ta solvus ennast ogaraks, ütles "You are way too arrogant, remember, you are just a girl!", aga pärast sokutas mulle oma "visiitkaardi" pihku, et ma teda ikka tantsima kutsuks, kui tuju on - me panime tema õliste lihastega pildi Eesti tüdrukute külmkapi peale kaunistuseks pärast, haha, no on ikka!

Suvi on käes!!!

2008-02-25T07:12:00.000-08:00

Nädalavahetus oli ilus, ilm läks taas heaks, päike paistis ja rõõm oli olla. Reedel käisime väljas tantsimas, nii et sääremarjad olid pärast haiged: ma olen nii õnnelik, et eesti tüdrukud ka tantsusõbrad on, mitte ei passi kohviga tooli peal nagu kreeklased (muusika on nii kõva, et rääkida ei saa, aga midagi asjalikku ka ei tee, lihtsalt mölutad ja oled laisk). Ei, meie oleme tugevad! Muidugi kui kolm õhtut järjest Kliki minna, siis lõpuks tüütab ära üks ja sama muusika, täna tunnen, et võiks puhata veidi - Alissa andis mulle Hitch-Hikers Guide To The Galaxy neljanda osa, mul on tunne, et ma tean, mis ma täna õhtul teen.

Laupäeval oli tõeline suvi, jalutasime mere ääres ja tegime kõigest pilti, panen lõppu teile kadestamiseks eksemplari sellest kui soe oli - tohult veider on ainukusena T-särgiga ringi tuterdada, kui kreeklased kõik mantlite ja saabastega käivad! Ööd on ka juba nii soojad, et ei pea enam endale kampsunite virna selga laduma, et baari minna, lihtsalt mõnus!

Alissa, Helkur, Anell ja Eliis - Eesti maffia!

Uus sõber

2008-02-21T00:59:00.000-08:00

Ah, minu eelnev postitus ehk kohutas kedagi? Selgitan.

Eile ma läksin nii kaugele, et esitasin ultimaatumi "Kõik või mitte midagi". Teadsid juba ette, mis vastus on, aga ikka esitasin. Asi on selles, et ma omal ajal ei kuulanud vanaema korralikult, kui ta ütles, et ära mine sitta torkima, läheb haisema. Jah, läkski, vastus oli lihtne, kõigeks võimeline ei olda (mis mul üldse arus oli?), seega: mitte midagi. Nüüd mul on sõber.

Nüüd ma juba kahetsen, et oli siis vaja... ei tea, kas seda pakkumist tagasi ei saa võtta kuidagi, et kuule, tegelt pohui, paneks ikka sama moodi edasi? Mida arvata neiust, kes üks päev ütleb, et oleme lihtsalt sõbrad ja siis teine päev tuleb, et ikka ei tahaks nagu ainult sõbrad olla? Ajeee, nii tore on ebastabiilne olla!

Mulle öeldi jube palju õigeid asju eile. Teen lühikese kokkuvõtte:
1) Why don't you just relax and take it easy?
2) Kõik tahavad sind siin Kreetal, sa saaks kelle iganes, miks just mina?
3) Miks ma üldse hetkel siin olen, kui ma üldse ei hooli nagu sa väidad?

Loomulikult ei osanud ma loogiliselt vastata ühelegi neist kolmest küsimusest.

Skisofreenia

2008-02-21T00:37:00.001-08:00

Täna hommikul ma rääkisin endaga kõva häälega tund aega järjest. Ärkasin üles ja hakkasin kohe rääkima: ilmast, elust, mis täna selga panna ja et tuleks ikka voodist välja tulla, jne. Isegi hambaid pestes kommenteerisin ennast peeglist. Ja toast väljudes ei suutnud ma ka koridoris vait olla. Raske oli bussis tasa püsida, aga teades, kui veider on ühistranspordis omaette arutlevaid inimesi kuulata, olin igaks juhuks kuss.

Minu arvutike võtab koolis jälle wifit, vahepeal peale jõule ta streikis ja ei tahtnud mind üldse audentifaida, kaotasin juba lootuse, aga ma täna siis mõtlesin, et prooviks nalja viluks uuesti. Meelega ei võtnud laadijat kaasa, mõtlesin, et mis ma tassin, kui nagunii ei tööta - teadsin ette, Murphi seadus, kui adapteri koju jätan, siis raudselt töötab ja kui kaasa võtan, siis ei tööta! Väga paljude asjadega on elus muide niimoodi ja taaskord oligi nii. Nüüd ma siis pean kõik asjad kähku nelja tunniga ära tegema, on ikka hea küll, et see tibu nii kaua vastu peab - kuigi, oih, nüüd ma ehk sõnusin ära ja täna ta ei peagi nii kaua vastu, ka sellega võib vabalt nii minna. Üldse, kui midagi välja öelda, siis nagu sõnuks ära ja ei lähegi nõnda, pidevalt on nii.

Kuidagi kohutavalt skisofreeniline tunne on hetkel. Kooli tulles oli endaga nii lõbus, et hirm hakkas... Vahepeal muide läks ilm nii perse, et ma ei osanud enam midagi arvata asjast - taevast sadas nii palju solki alla, et vastik hakkas - ma arvan, et eestlased tõid selle jampsi siia kaasa endaga: rahet, vihma, isegi lund tuli! Aga täna paistab päike ja kõik on kuidagi jube kevadine, panin selle auks telefonist ainult rõõmsaid lugusid, eriti hästi istus Merelaine d&b remix, Krissu käest vist sain kunagi, selle saatel oli jube hea astuda, nii soe hakkas, et võtsin jope ära, vahva, jube vahva, ausalt!

Kui aus olla, siis ma jõudsin koju öösel kell 3 ja oksendasin korralikult. Praegu on selline tunne, et tahaks veel natuke oksendada, aga ei, see ei morjenda mind üldse, minu meelest on laboris jube vahva olla, kui pohmakas on. Eile me roobiga arvutasime, et me põhimõtteliselt joome iga päev, jah, tõsi ta on, mitte ei saa ilma olla. Eile ma tegin vaesed portugallased täitsa kuivaks, olin seal tšehhide juures niimoodi kurvalt, küsisin, et kas mingit drinki saab, nad siis kenasti pakkusid mulle oma viskit, hahaha, rumalad inimesed! Mõtlesid raudselt, et mis see tibi ikka võtab, aga ei! MINA, ma jõin neil pool pudelit käest ära. Paras, ise on lollid.

Oih, käisin just uut proovi võtmas, vahi, olin unustanud jahutusvee sisse keerata, ikka juhtub, temperatuur oli tõusnud juba 45 kraadini, samas selle teemantelektroodi piir on 35, kurb küll kui sellega nüüd midagi pahasti läheb, aga kui aus olla, mul on jumala pohui. Üldse on kõigest jumala pohui hetkel.

Eilne-look

2008-02-20T04:18:00.000-08:00

T2na tegelikult vist ei ole minu p2ev. Nii on alati, kui 2rkad hommikul vales kohas yles, korjad p6randalt eilsed riided kokku, t6mbad tatise n2puga silma alt ripsmedushij22gid 2ra ja siis l2hed otse kooli, niimoodi syydimatult, selleks, et koolis avastada, et sa n2ed ikka p2ris r6ve v2lja.

Suhted on mul viimasel ajal v2ga veidrad, liiga palju on r22gitud, solvutud, 2ra mindud, j2lle r22gitud, n6medaid s6numeid saadetud, nutetud, ja kumbki ei suuda 2ra ka 6elda, et aitab, mine perse. Elu on ikka seiklus kyll. Ja siis istud koolis ja teed sellist n2gu nagu k6ik oleks super (niipalju kui selle eilse n2oga teha annab). Ja yldse, miks ma j2lle sinna ronisin?

Uued tuuled

2008-02-20T03:59:00.000-08:00

K6ik juhtus kuidagi eriti kiiresti yldse, pole saanud mahti selgitadagi - peale minu tibude tulid Haniasse veel teisedki eesti tydrukud, Erasmuse raames nimelt - seega enam ma ei olegi ainuke eestlane, mis millegi p2rast keeleliselt hoopis komplitseerib mu olukorda, kuna ma olen nii harjunud inglise keeles r22kima ja m6tlema, et nyyd ma ajan k6ik sassi ja r22gin nendega inglise keeles ja teistega eesti keeles.

Samuti saabusid siia kolm poissi Portugalist - ma pean nentima, et nad n2evad t2itsa kommid v2lja - nendega sai eile 66sel veidi napsutatud Klikis. T2na nagu ei ole k6ige parem olla nyyd... ja teada on, et kuna Ramon l2heb homme 2ra, siis t2na kah rahu ei saa.

Oodata on veel kolme rumeenlast ja kahte tshehhi. Eile hakkas Julien r22kima, et ta vist tahab ka koju 2ra minna - ausalt, kui tema 2ra l2heb, mina hakkan kyll nutma - kellele ma siis veel oma rasket elu kurdan? Sellele kurdan jah, aga temale ma ju temast ei saa kurta.

Xristinaga on mul viimasel ajal kuidagi veidrad suhted. Peale sessi ma t6siselt adusin, kui noor ja loll ta m6ne koha pealt ikka on.

Ah jah, sess, sellega on nyyd yhel pool, eile andsin viimase, st teise eksami (Indoor Air Quality), tulemust veel ei tea, aga ma olen ysna kindel, et l2ks normaalselt. Pidin radooni kontsentratsiooni arvutama erinevate penetratsioonifaktorite puhuks.

L6put66ga on niimoodi, et p6him6tteliselt v6iks juba teooriaosa kirjutama hakata, aga see kurikuulus HOMNE tundub alati nii hea p2ev olevat. Homme ma teen yldse h2sti palju asju.

Eesti maffia Hanias

2008-02-20T03:20:00.000-08:00

Eelmine n2dal k2isid mul kylalised: Tini, Birx, Relss ja Ervin. Ma kirjutasin sellest pika postituse reedel ja faking googlemailsyteem l2ks lolliks, kuna ma olin orkutis teise kasutajaga sees ja k6ik mu tekst kadus 2ra, kuna ma ei saanud kreeka keelest midagi aru, fakk, ma olin nii vihane, et lubasin, et ei kirjutagi sellest n2dalast mitte midagi.

Aga ma natuke ikkagi siis kirjutan. Panen siia pidepunktid.

Esmasp2ev

H2sti palju eestlasi, isamaalised laulud, Vana Tallinn, draama, suured lained ja yks lahtiolev baar vanas sadamas.

Teisip2ev

Hommikune patukahetsus, Tiniga Championsis syya ostmas, Actimel, kr6psud, esimene suits ja roosa nokuga koer poe ees ning piknik Roberto voodis ("Tekk peale ja probleem kaob!").

P2rastl6unane jalutusk2ik tormises Kum Kapis, Il Nostro ja erinevad kohvivariatsioonid, internet, j2lle Champions.

6htul oli Eesti laud, yhepajatoit, kooresalat, viin ja hapukurk, mida saatsid hispaania ballaadid ning s66ma transformeerus ymber Jungle Speediks - selgus, et Roberto ja Migueli naabrid on jobud ("Shhhh... the owners!") ja peale mingit p6lveplaksum2ngu ja pikka jauramist j2in kapuuts peas teki peale magama.

Kolmap2ev

Ajasin hommikul Relsi yles, et ta koristaks:D L2ksime minu juurde diskoriiete j2rgi. Netikohvik ja taaskord CHAMPIONS (loomulikult oli tarvis pool poodi 2ra osta). Lasime muhuga jalgpalluri tuppa, l2ksime Nea Chorasse restosse: palju erinevaid 6liseid ja paneeritud mereloomi, kala, mis p66rde pealt 2ra praeti ja hapu majavein.

Buduaar enne pidu: wonk-wonk ja Ervin oligi Mojito Master! Kingad v6i saapad, selles on kysimus - ja n6nda need Roberto ja Ervin vennastusid.

Tshehhide juures pre-party, Senso ja Xristina, tantsupostament, mingi tshikk, kes j2i napilt limpsimisraadiusest v2lja ja yks 6nnetu kutt, kellel me pykse 2ra v6tta tahtsime. Koju minnes ei tahtnud Tinil yldse okse tulla ja Virumaa oli taaskord k6igi huulil. J2tkupidu k66gip6randal - s6ime 2ra k6ik, mis kapis oli, ajasime issi yles, l2llasime hommikuni.

Neljap2ev

2rkasin imekombel voodis, peav6ru tilpnes juustes ja Tinil tuli suust alkoholiauru. Birx sai naerda, et ma kraanikausis olevad n6ud r2tikuga kinni katnud olin (Relss k2skis, ytles, et pane tekk peale ja k6ik on korras).

Kuna p2ike oli v2lja tulnud, siis l2ksime s6brap2eva puhul vanasse sadamasse kohvikusse vilkuvate pastakatega haikusid kirjutama ja sydameid piuksutama. Panen siia stiilin2ite:

Joodikud p2ikses
Istuvad ja l2llavad
Kurjad on pilgud

P2hklid taldrikul
Viinav6tueelv2rin
Limpsimisraadius

Nentisime, et Niiilus on j6gi Egiptuses.
Hiljem l2ksid tshikid shoppama ja mina magama.
Kymne paiku telliti takso ja l2inud nad olidki. Nii kurb.

Tyypiline naine

2008-02-07T07:02:00.000-08:00

Mulle 6eldi, et ma olen tyypiline. Ma solvusin kohutavalt, hakkasin siis m6tlema ja j6udsin j2reldusele, et tegemist on kuldse t6ega - ma olengi tyypiline. K6ik, mis ma teen, j2rgib kindlat mustrit, see on skeem, mis on juba ammu kirja pandud ja k6ik, mis minuga juhtub, on ette m22ratud mu oma haige sisemaailma seadustega, mis juhitavad mind ikka ja j2lle nendele samadele radadele ja samade l6pplahendusteni, nagu n6iaring, millest ma kunagi v2lja ei p22se, ja mis k6ige hullem, ma teen tahtmatult k6ik selle heaks, et t6estada, et ma olen mina ja nii peab j22ma. Seega, ma olen tyypiline. Ma vaatasin erinevatelt netikylgedelt pilte uutest ja vanadest tuttavatest ja adusin, et isegi k6ik mehed, kes mulle kunagi meeldinud on v6i hetkel meeldivad, on yhte n2gu ja sarnaste joontega, ning k6ik minu suhted, millesse ma alati kuidagi umbropsu ja ylepeakaela olen sattunud on sarnase olemuse ja finaaliga.
Eile 66sel ma saatsin taas yhe haige s6numi, yhe nendest paljudest, mis saadetakse, kui oled purjus ja tahad mingit seisukohta n2idata, aga ei tea ise ka, kuidas, ja siis saadadki igast totraid symboolseid lausemoodustisi, mille sygavus adressaadil t2ielikult adumata j22b.
T2na ma pean hakkama selgitama, mida kuradit ma 6elda tahtsin, ja mul pole yhtegi head seletust, mis mind kuidagigi heasse valgusesse v6iks panna. Mulle tundub nagu ma ei tahakski heas valguses olla, nagu ma alati pyydleks mingi tormipilve poole, mis mu pea kohal h6ljuks ja olukorra keerulisemaks teeks. See m6nus masohhism on ka p6hjus, miks ma alati valin mehi, kes mind kuidagi viisi endast v2lja viivad, 6nnetuks teevad ja vihale ajavad, sest tegelikult ma tahan seda, ma tahan probleeme, ma tahan, et vihma sajaks, ma tahan, et k6ik ei oleks h2sti, sest kui k6ik on h2sti, tuleb teha midagi, et asjad oleks halvasti, kasv6i natukenegi pingelised, et 6hus oleks s2rtsu, et pea kohal ripuks koguaeg yks suur kysim2rk, et oleks, millest halada ja et ring kunagi ei katkeks.

Nyyd ma olen 6nneks vanem ja tean, et k6ik peabki nii minema ja muster kordub taas, olenemata oludest, mis vahest veidike erinevad - kunagi tugevas puberteedieas sai m6eldud, et elu on l2bi ja k6ik on perses - nyydseks olen ma 6ppinud kuidagi perverssel kombel nautima seda sitta, mida ma enda ymber jooksvalt kuhjan, seega t2na ma lubasin endale, et plaanin olla 6nnelik kogu selles 6nnetuses, mis mind kihevile ajab.
Suured t2nud Krissule, kes alati oma pragmaatilise ja veidi robustse (nikule-orienteeritud) l2henemisega mind naerma ja asju roosamana n2gema suudab panna!

Reoveekuninganna

2008-02-05T06:29:00.000-08:00

Ma ei tea, kuidas oma r66mukiljet siia s6nadesse panna, aga minu eesm2rk oma lemmikprofessorile muljet avaldada sai positiivse l6pplahenduse - eksam reovee keemiliste protsesside pihta 10/10, st maksimumpallid! H6issa!

Rock Chick

2008-02-04T03:15:00.000-08:00

Roller tundus mulle esiti yks hirmus riist olevat, mitte ei tahtnud selga istuda, eriti veel mitte Kreeka liiklusmaastikul... nyyd ma olen vapper rokitshikk, t2na lasin ennast kooli s6idutada: p2ike paistis ja juuksed lehvisid tuules! M6nna. Eriti shikk on muidugi miniseelikuga s6ita...

N2dalavahetus oli m6nus. Reede m66dus baarides, 66seks sattusin kyla peale, hommikul tegin k6igile makakaid. Laup2eval olime Kostase juures (yks restoran, kelle omanik on spanjadega kangesti suur s6ber ja kes meile mingit hirmsat myrkveini kannude kaupa ette tassis), 66sel ma olin ingel ja elup22stja ning pyhap2eval k2isime itaallastega kohvikus.

Nyyd ma olen 2revil, kuna Tini ja Birx ja Relss tulevad mulle varsti kylla ja siis ma yldse ei kujuta ette ka, mis saama hakkab, aga midagi eriti vinget, ma loodan:)

Hetkel ma oksydeerin solki ja kuulan Pixiest. Nikos ytles, et p2ris ilusa v2rviga teine. Solk mitte Pixies.

Nädalavahetuse reportaaž

2008-01-31T09:23:00.000-08:00

Nädalavahetus möödus kuidagi eriti hämaralt: kõik algas reedel tšehhide juures rummikoolaga, kulges hääletades koos Elvisega edasi majaka juurde, kus lained üle 3-meetrise muuli mind märjaks suutsid kasta, Vana Tallinn katki kukkus ja Miguel oma jala välja väänas...

...ning lõppes Pointis, mille me põhimõtteliselt hävitasime, tantsides umbes viieteistkümnekesi baariletil, juues otse vaadist õlut, lõhkudes klaase ja kukkudes baari - eriti agar laamendaja oli Miša, kes otsustas, et baaripukk võib olla ka tantsupartner. Võite aimata, et järgmine päev me sinna enam minna ei julgenud!

Laupäeval vedasin ma Julieni Pizza Mellasse, sealt edasi koos gini, tooniku ja suvalisest baarist lunitud sidrunitega taas tšehhide juurde, järgnes suitsupakimäng ja siis välja...
...järgmine hetk oli kell 6.00 hommikul ja ma polnud üldse mitte enda kodus.
Olgu, jättes mõningad seigad vahele, suutsin ma kella 2 paiku päeval pühapäeval siiski pildi kokku panna:
Peale tšehhe me suundusime sadamasse, saime kokku spanjadega, läksime kõik koos Ekentrosse tantsima ja lullisime seal öö läbi, tulemus on palju pilte, kus ma kõiki kallistan, kadunud kinnas ja hirmus peavalu.
Õhtulause: "Why are you saying good bye to me? I'm not leaving... hõkk!"

Niisiis, sadamast sattusin ma Everesti ja sealt kuidagi ähmastel põhjustel Roberto juurde (enne veel sai tee peal palju draamat tehtud ja peaaegu, et koju ära mindud). Ma arvan, et meil on probleem. Ülikõrge ego. Mõlemal.

Pühapäeval käisime Nea Choras restoranis söömas, tellisime ohtralt mereande (kalmaare ja krevette ja muud sellist kraami) ning saime kummalisel põhjusel väga veidra teeninduse osaliseks: toit toodi lauda nii kuis juhtus, nuga ja kahvleid ei toodud, leiba ka mitte ja poisid pidid oma kokat kolm korda lunima, enne kui said - mis kõige pullim, kui me tahtsime nende poole pöörduda ja paluda kahvleid, siis nad tuiskasid mööda ja ignoorisid meid 100%. Meil oli hirmus pohmell ja kõigil oli täiesti suva, sõime siis oma kalmaarirõngaid paljaste kätega ja naersime.

Kreeka salat (ka seda saab edukalt mäppudega süüa)

Pühapäeva õhtul läksid tšehhid minema. Igaveseks. Kuidagi kurb on nüüd.

Minu lemmikud: Miša, Roberto, Ondra ja Peter - nüüdseks on järele jäänud vaid Roberto.

Ah jaa, ka Belgia tüdrukud lahkusid... aga ma selle üle nüüd küll nii kohutavalt kurb pole.

Kustutatud lubi

2008-01-25T06:16:00.000-08:00

Mu p2ev v6ttis just t2iesti uue p66rde ja ma pole juba tykk aega enesega nii rahul olnud!

Peale mitmen2dalast ponnistust saavutada laboris koagulatsiooniprotsessis mingisugunegi korrelatsioon katsetulemustes (numbrid, mis rahuldaks nii mind, juhendajat, kui vastavat erialast kirjandust), peale k6iki neid jaburaid ja m6ttetuid teste, peale juba raskelt peale tykkiva soovi tulemusi v6ltsida, l2ks mul t2na 6nneks valida selline koagulant, millega tegelikkuses ka protsess toimib!

ELAGU KALTSIUMHYDROKSIID!!!

T2na on reede ja mul k6igest jumala kopp ees, sest:

2008-01-25T00:37:00.000-08:00

1) mu juhendaja on koguaeg kuskil lennus ja ma ei saa sellest suurest tynnist yksi oma reovett k2tte;
2) mu kodut66, mille t2na esitama pidin, on l2pakas ja l2pakas on kodus ja pulga peale ma loomulikult ei m6istnud seda kama sheerida;
3) ma tunnen ennast nagu heidik, sest keegi ei ytle mulle viimasel ajal, millal s66ma minnakse v6i millal koju minnakse v6i yleyldse, mis toimub;
4) ilm on sitt ja vihma sajab, mul on koguaeg v2simus ja paha tuju;
5) tshehhid l2hevad pyhap2eval igaveseks igavesti minema ja siis j22n ma veel rohkem yksi;
6) t2na on 2rasaatmispidu ja mul pole yldse tuju juua - nagu mis m6ttes ei ole tuju?;
7) koguaeg tahaks vinguda ja h2daldada.

Tydrukute 6htu

2008-01-24T00:45:00.000-08:00

Eile oli tydrukute 6htu: osalesid Ruya, Merve, Helkur, Lies ja Tinne. Saime taaskord purskkaevu juures kokku ja l2ksime restorani, kus tellisime terve lauat2ie sn2kke ja salateid ning mitu kannu valget majaveini. Ma pole juba tykk aega nii luksuslikult s66nud ja kusjuures veel nii l6busasti aega veetnud! Toidust rammestununa otsustasime edasi liikuda, kuna meie laud oli 6htuks reserveeritud mingile teisele seltskonnale ja Hanias on baare kyll, kuhu minna. Ometigi tekkis meil moshee juures hoopis geniaalsem plaan - Vanas Sadamas on nimelt pikk-pikk muul, mis l6ppeb uhke valgustatud majakaga ja kuhu jalutamiseks peab ikka tiba jalavaeva n2gema, kuid meie oleme ju ometigi sportlikud tydrukud! Seega, v6tsime hoopis kioskist 6lut ja sigarit ning l2ksime majaka juurde romantikat tegema. Puhtjuhuslikult oli mul kaasa arvuti, mille ma kohe k2ivitasin ja ilusaid lembelugusid m2ngima panin, ning puhjuhuslikult oli t2iskuu ja selge taevas ja lumiste tippudega m2ed paistsid linna kohal kuidagi eeriti hurmavad ja kaamoslikud (see s6na l2ks Tihasele!) ja sadam ise on juba ytlemata ilus oma tuledes, koos paatide ja baaridega. Mingi hetk j2id k6ik vait ja popsisid m6tlikult sigarit (meile kellelegi ei meeldi sigar, aga sel hetkel oli see kuidagi v2ga omas kohas), vaatasid kaugusesse ja k6ik m6tlesid t2pselt yhte ja sama asja: see on nii ilus, miks me seda koguaeg teinud ei ole?

Ma t6esti ei tea. Aga ma kavatsen seda veel teha.

Emale

2008-01-22T02:17:00.000-08:00

Ja et sa ei arvaks, et ma ainult joon ja laaberdan, siis siin on fotot6end 6ppivast tytrest. Muide, ei ole lavastatud pilt, teolt tabatud hoopis.

Lammas baaris

2008-01-22T02:12:00.000-08:00

Pyhap2eval oli Aponis kitshi pidu, kus ma aktiivselt osalesin ja kohalikele peoreporteritele k6neainet valmistasin. Minu lemmikuks osutus lambatall, kelle yks meremees kaasa oli v6tnud. Mehed, siit nipp, tahate tibisid ligi meelitada, v6tke peole lammas kaasa. V6i mingi muu armas lemmikloom.

Baar

2008-01-22T02:08:00.000-08:00

K6ige t2htsam asi Kreetal on omada h2id suhteid k6ikide kohalike barmanide ja baaridaamidega.

Supertüdruku tagasitulek...

2008-01-21T02:11:00.000-08:00

...ehk Helkuri pääsemine 7 osas

Jeerum, eelmine nädal ma läksin ikka eriti haledaks kätte ära, sõin ainult kummikomme, vahtisin lage ja õgisin unerohtu õllega segamini kaks päeva järjest. Õnneks mul on selline eriti hea koleeriline omadus, et kõik käib maksimaalse kiiruse ja intensiivsusega, st et ei hakka siin kaua vinduma midagi, reedeks olin jälle omas elemendis, täis teotahet ja eneseuhkust – kui päris aus olla, siis see tõusis jälle paar kraadi, ma ei tea, millal lagi tuleb, aga latt on vist ikka väga kõrgel.
Samal ajal jätkasin edukalt ja edutult oma laborikatseid: need toimuvad, aga tulemused on veidrad ja ma olen veidi murelik, mis sest solgist saab, kuna mulle tundub, et iga päev on see vesi täiesti erinevate parameetritega (tõenäoliselt toimub seal tünnis üks pidev protsess ja kaugel pole päev, mil too elukas plahvatab)! Eks elu näitab – see vesi on nagu mu ajutegevus, täiesti edutu on mingeid seoseid otsida, ainus vahe on selles, et oma mentaalsuse kohta ei pea ma magistritööd kirjutama.
Koristamine on mul siimaani väga meele järele ja köök läigib, täna hommikul näiteks ärkasin ja pesin kohe WC põrandat. Ma arvan, et skisofreeniani ei ole enam pikk maa.
Laupäeva hommikul suutis härra exboyfriend mind täiesti ära konfjuusida (Tõnis, ma räägin sinuga!) mingi veidra infotulvaga Krisli sünnipäevast ja nüüd ma mõtlen, et sitaks nõme, et kuskil tuhandete kilomeetrite kaugusel arutatakse mingeid asju seoses minuga ja mul pole mingit võimalust enda kaitseks välja astuda, ei no, tänan väga! Teate, kallid sõbrad, on ütlemist, siis helistage! Ja paluks täpsustavat materjali mitte mingit krüpteeritud pohmalalinat.
Nii. Selle asjaga on nii, et see ei tea ise ka, mis ta tahab ja mina ei kavatse rohkem sabas tilpneda nagu hale koer (litadeks kutsutakse neid vist inna ajal, kas pole?), nii et, ei me ette tea, mis elu meil tuua võib...

Üldiselt olen ma positiivselt meelestatud ja tuleviku suhtes optimistlik.

Cipralex

2008-01-15T02:44:00.000-08:00

Nii. Nyyd on see siis l2bi. Noh, varem v6i hiljem oleks nagunii l2bi olnud, aga nyyd on see ikka kuidagi jube paha. Ja mul ei mitte kellelegi mitte midagi ette heita. Minu vastu oldi aus. Minu vastu oldi hea. Minu vastu oldi liiga palju.

Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas mina alati suudan asju nii sydamesse v6tta. T2iesti lootusetuid asju kusjuures, teadlikult, t2iesti teadlikult, et asjad on m6ttetud, v6tan ma nad ikka sydamesse. Noh, ongi hea v6ibolla, et ma kunagi ei kibestu ja alati loodan, aga...

...v6ib olla peaks natuke kalgimaks muutuma.

Huvitav, kuidas see k2ib? Et enam yldse ei hooliks?
Kas kuskil antakse koolitusi teemal "Kuidas mitte liiga kiiresti kiinduda?"?

Primavera

2008-01-09T05:09:00.000-08:00

Reedel tulin ma tagasi Kreetale. Mida ma Eestist leida lootsin? Valgeid jõule – tutkit! Kui lõpuks kotid kokku pakkisin, siis hakkas lund sadama, milline saatuse iroonia, isegi hispaanlastel oli mägedes lumi. Nojah, mägedes ongi vist paks lumi, aga ikkagi...
Kodus oli hea ja lihtne, ema tegi süüa ja vanaema tegi süüa ja Keiu tegi süüa ja Tarmo tegi süüa ja Keiu ema tegi ka süüa ja... hmm, ühesõnaga, toitusin teiste kulul. Oi, olgu, Tiniga tegime löga, mis läks maksma 900 krooni kui kõik kaaviarid ja viinad kaasa arvata – ma ei saa aru, mis Eestis juhtunud on kolme kuuga, samasugused hinnad varsti kui Kreekas!
Vahelend Kopenhaagenisse oli kohutav ja ma olin väga lähedal, et palvetada jumala poole, keda ma väidetavalt ei usu – nii kaugele ma jõudsingi, et lubasin paremaks inimeseks hakata ja emale helistada, kui tervelt alla jõuan. Novot, selle kohutava turbulentsi kiuste olen ikka lõpuks siin ja ühes tükis.
Kui ma Hanias laeva pealt maha laskmist ootasin inimeste vahel, siis tekkis mul korraga kohutav masendus ja ma ei saanud üldse aru, miks ma seal olen ja kes need inimesed mulle on ja kui ma koju jõudsin, siis hakkasin lihtsalt heast peast nutma - tükk aega pole endast juba nii hale olnud. Peale mõningast lalinat oma sitases toas, mõistsin järsku, et kõik on enda teha, ja hakkasin koristama. Mitte lihtsalt natuke, aga vihaga ja täiuseihaluses kraapisin puhtaks iga nurga, mida kraapida andis.
Nüüd on mul valge vaip, roosa tekk (tutikas), dušikardin, ülisuur Eesti lipp seinal, saledustee, palju raamatuid ja Diamadopoulose kodutööd NING Championsi puhastamislapikesed, millega ma piinliku, perversse (neitsiliku?) täpsusega igal pool ringi sahmin ja tolmu pühin. See kuidagi aitab mul kontsentreeruda kui hommikul enne kooli külmkappi pesen. Christina arvab, et mul on midagi viga.
Mina arvan, et on kevad ja ma olen lihtsalt haigelt armunud ja mul on vaja midagi teha, et mitte lollusi genereerida.
Igaljuhul on Hanias ütlemata mõnus ilm, nii 15 kraadi ja päikese käes üle sellegi, kõik on roheline ja lokkab, linnud laulavad ja mandariinid kukuvad puu otsast autoteele. Primavera. Kõik viitab sellele, et peaks luuletama ja unistama, päikeselaikudes ulja sammuga jalutama, kõigile naeratama ja ilusat muusikat kuulama.
Tegelikult olen ma alati mõelnud, et mul võiks olla audiopilv ümber keha, mis liigub minuga kaasa nagu aura ja muusika vahetub iseenesest vastavalt tujule ilma ühegi nupuvajutuseta. Ärge katsugegi mulle väita, et kõrvaklapid ja mingi pulk seda asendada suudavad.

Äkki ma peaks tõesti jumalasse uskuma hakkama? Siin allpool on see väga populaarne. Ühel on isegi palvehelmed voodijala küljes.

Mõrtsukjäneste pealetung

2007-12-31T03:35:00.000-08:00

Ta surus oma suure vesise silma puurivarbade vahele ja hingas sügavalt, kuid rahulikult – tema aeg oli täis saanud ja otsustav päev saabunud – käes oli 2007. aasta viimane päev, inimrassi võidukäigu lõpuõhtu oli vaid mõne tunni kaugusel. Kõik tema meeled olid erksad, iga tema närv ja lihaskimp kehas valmis ja ootel. Ei, ta polnud raasugi endast väljas, sest ta teadis täpselt, mida tegema peab, ning ootusärevus, mis ta karva värisema pani, ei suutnud tema valmisolekut eelseisvaks rünnakuks kuidagi vähendada.

Kui jänesed aasta eest Kümnendalt planeedilt Maale saadeti, ei aimanud ükski naiivne humanoid, millise ussi ta värisevasse karvakasukasse maskeerituna koju soojendada võtab. Nad nägid välja täpselt nagu tavalised jänesed, nad sündisid harilike jäneste üsast ja arenesid samas faasis õigete jänestega ning kuigi see alatu petuskeem, millega inimesed nii hästi üle mängiti, viis kõik pärisjänesed sügavasse ahastusse, siis viimaste kõnevõimetuse tõttu jäi koletu julmus inimestel täiesti märkamata. Selle asemel toitsid nad loomi porgandi ja heinaga, vahetasid nende pabulakastis kivikesi ja andsid neile liikuva kuuliga pudelist vett juua. Jänesed aga kasvasid, said kosmilise kiirguse abil iga päev koduplaneedilt uusi juhtnööre ning vahetades omavahel raadiolainetega luureandmeid, töötasid aasta jooksul välja täiusliku invasiooniskeemi.

Ta vaatas maia pilguga oma teadmatuses viibivat perenaist ning liigutas riski hajutamiseks vurre viisil, mis inimestele selgusetuks jääval põhjusel kangesti meeldib. Sittunud veel viimase pabula oma alandavasse kasti ja sülitades suust välja tohletanud kõrre, surus jänes esikäpad otsustavalt puuriluugile – ta teadis oma tegeliku jõu ulatust ning nautis täiel rinnal omanike, peatselt juba ohvrite, kujutelma temast kui nõrgast värisevast olendist, kes vaid tapeeti ja piparkooke hävitada suudab. Ta ootas. Varsti pidi temani jõudma otsustav signaal - avapauk jäneste missiooni lõppvaatusele, mis nii suurepärasel moel tema rahva söögilauda täiustama oli mõeldud.

Kui jänes esimest korda inimese munarakku maitses, oli Kümnendal planeedil ilus sügisene päev, lehed olid just langema hakanud ja päike paitas kuldseks tõmbuvaid kastaneid. See olekski jäänud täiesti tavaliseks sügispäevaks, kuid eelnimetatud maius muutis terve jäneskonna elu igaveseks. Miks see nii juhtus, et inimeste kosmosesüstik tol päeval Kümnenda planeedi pinnale purunes, võib ju oletada ja teaduslikult põhjendada püüda, kuid kust võttis naiskosmonaudi laiba leidnud jänes mõtte munarakuga maiustada, sellest ei saa vist keegi lõpuni aru. Sellest päevast peale sai inimese munarakk jänestele kinnisideeks. Nad unistasid kaaviarikarpidena Maalt sissetarnitavast inimmarja lastist ning rikkamad pered tegid „Human egg wanted” kuulutusi, kus pakkusid välja utoopilisi summasid marjatoojaile. Lõpuks võttis aktiivseim ja kurikuulsaim noorjäneste rühmitus „Elekter” end kokku ja töötas välja opertsiooni, mille sarnast Päike oma eluea jooksul veel näinud polnud.

Tuttava, juba päheõpitud sagedusmustriga elektromagnetlained panid ta pea hetkeks valutama, kuid erutus, mis seejärel peast sabasse jõudis, tõi ta tagasi reaalsusesse, ning jänes mõistis, et käes on hetk, mille nimel ta aasta otsa töötanud oli. Ta viskus vastu puuriust...

Iraklio a.k.a Herakleion

2007-12-03T00:32:00.000-08:00

Käisime tšehhide ja Julianiga Iraklionis peol ja Knossoses niisama ilma kaemas.

Halloween

2007-12-03T00:28:00.000-08:00

Nii, ma pole viitsinud tükk aega ühtegi pilti uploadida... et siis parandan selle vea nüüd ja rahuldan nurisevaid sõpru!

Paar vana pilti Halloweeni peost:

stiilinäide Kreeka tudengite rahutustest

2007-11-20T04:26:00.001-08:00

Kreeka ja kommunism

2007-11-19T02:11:00.000-08:00

Kuskil 40 aastat tagasi valitses Kreekas fašistlik diktaator Somethingpopoulos, kes kõigil karva turri ajas. Kommunistlik partei oli tol ajal keelatud ja kõik, mis on keelatud, on põnev, seega suur hulk tudengeid viljeles ja viljeleb siiani mõtteviisi, et kommunism on parim lahendus Kreekas. Mingi hetk tundis noorsugu (juuratudengite algatusel), et enam nii ei saa elada ja korraldas streigi (Kreekas on koguaeg streik, aga see oli radikaalsem), mis algas Ateena Polütehnikumi hõivamise, lippude lehvimise ning kisa-käraga ja lõppes tankidega värava (ja tudengite!)mahasõitmise, lömastatud laipade ja mõttetu huupi tulistamisega.

AGA nad said, mis tahtsid ning härra diktaator oli sunnitud lahkuma - nii juhtub, kui häält teha. Nii juhtus 73. aastal kui ma ei eksi. 17. novembril täpsemalt. Ja seetõttu korraldavad Kreeka tudengid siiani igal aastal 17. novembril sümboolse streigi, lehvitavad vana verist Kreeka lippu, mis tookord määritud sai, viivad Ateena Polütehnikumi värava juurde lilli (nelke, eestlasele nii vastikuid punaseid nelke!) ja kleebivad kõik kohad KKE (kreeka kommunistliku noorsoopartei) plakateid täis. Minul hakkas ihul imelik igal juhul.

Kui ma Christina vanemate juures söögilauas mainisin, et Eestis on kommunistlik partei keelatud ja et minu jaoks pole kommunism raasugi parem kui fašism, siis võite ette kujutada millist segadust, etteheiteid, vaidlusi ja süljepritsimist see tekitas! Kõige naljakam oli, et C isa ei oska inglise keelt, aga tahtis kõige raevukamalt vaielda, seega pidi kõik toimuma läbi tõlke, mis loomuliult olukorda veelgi pingestas. Tegelikult oli kõik muidugi äärmiselt sõbralik, lihtsalt nad kangesti tahtsid mulle selgeks teha, et kommunism on hea ("TEOORIAS!" on minu seisukoht) ja kui ma vaid naeratasin ja õlgu kehitasin ja ütlesin, et mina küll rohkem proovida ei tahaks, siis nad olid kuidagi frustreeritud.

Enivei, siis ma rääkisin neile Raudsest Eesriidest ja Siberist ja KGBst ja MRPst ja Perestroikast ja Baltiketist ja Laulvast Revolutsioonist ja mõtlesin, et mina mina tegelikult üldse tean... 1984. Mitte sittagi ei tea. Tean seda, mis koolis räägiti. Erinevatel ajastutel räägitakse koolis erinevaid asju. Aga ma tundsin, et mulle on hästi räägitud, kuna mu usk asjadesse nii nagu mina neid näha tahan, on äärmiselt tugev ja vankumatu, seega rääkisin neilegi vankumatult. Näitasin Youtubest laulupeo videot ja puha! Igal juhul jätsid nad mu rahule oma kommunismiga.

Novot. Seega sel laupäeval oli jälle Ateenas suur rahvarahutus ja mis kõige pullim, kui meil siin peale Pronksõdurit venelased lolliks läksid nagu kari ahve ja terve rahvas oli paanikas, et mis nüüd saab, siis siin on selline möll üks keskpärane rahutus ning ei võitle mitte eestlane ja venelane vaid kreeklane ja kreekane. Üks on kommunist ja teine on anarhist või mingi skinhead või mina-ei-tea-kuidas-nad-neid-siin-kutsuvad.

Naisetüüp: ARMUKE

2007-11-16T07:08:00.000-08:00

Inspireerituna Pisitillu arutelust "Kas osad naised on sellised, kellega abiellutakse ja on tüüp naisi, kellega kunagi ei abielluta?" ning isiklikest eraelulistest kogemustest lähtudes on mul hetkel meelel küsimus "Kas on mingi kindel tüüp naisi, kes lihtsalt ideaalselt sobivad armukeseks?".

Noh, koju võetakse ikka selline, kes on tubli ja armas, sobib tulevikus emaks olema, teeb süüa, koristab, etc etc etc, see on juba pikem plaan, aga räägime lihtsalt kahekümnendates rõõmsate noorte eraelust.

Miks Osadega minnakse kinno ja kohvikusse, tassitakse roose, räägitakse pool maailma kokku, pannakse Orkutisse pilt koos Temaga, võib olla ka rahakotti ja seinale (nagu trofee!), aga samas varjatakse rajumaid prallesid, saadetakse Õnnetukesed õigel hetkel koju (kuna Nendega ei anna ju pidu panna, Nad valvavad), kurdetakse, et Temaga ei saa ju kuhugi minna ega midagi teha, kohe solvub ära, kui kõik pole ideaalne.

Ja siis on see teine tüüp neidiseid: Need, kellele kurdetakse. IRW. Need, kes võetakse kaasa õlut jooma, saunapeole, piljardit ja kaarte mängima. Need, kellega koos poole öö ajal jauratakse filosofeerida universumi olemusest ja elu mõttest ja mõttetusest. Räägitakse lemmikbändidest, jalgpallist või kooliprojektist. Sellest, kuidas Temaga on ikka nii raske. Sellest, kuidas Sina oleksid tegelikult ikka nii vahva tüdruk ja kuidas nad üldse ei mõista, miks nad Tema otsa on sattunud.

Ja siis minnakse ikka ja viiakse Temale lilli ja aetakse udujuttu.

Sina õnneks ei ole loll ega oma illusioone, kuna oled ennast alguses ise vabatahtlikult sellesse seisusesse pannud, siis tead, et elad omaenda valikutest lähtuvalt, aga vahest ajab ikka sita keema küll, kui asjade üle järele mõtlema hakkad? Tunned ennast üleolevalt küll, Sina ju tead, Sina ju pole see, keda petetakse, Sina ju ei hooli, ja siis kui raisk üks hetk avastad, et hoolid, mis Sa siis teed?

Novot. Ja nüüd teine küsimus, kumb olla on lõppude lõpuks parem, kas kõiketeadev läbuarmuke või ametlikult petetav kallim, kes õndsas teadmatuses kodus patja õhkab, kui Sina tema "kullakesega" baaris õlut jood?

Labor feat MSN

2007-11-16T05:08:00.001-08:00

Terve eelmise nädala tegin ma lõputöö katseid lihtsalt selleks, et sel esmaspäeval teada saada, et mu vesi ei kõlba kuhugi, kuna seal on liiga palju tahkeid osakesi sees, mis isegi topeltfiltreerimise peale ei eemaldu ja masinale halba teevad ning seetõttu peab toda veekest enne koaguleerima, mida ma ka järgmine nädal tegema hakkan usinasti, ainult et veidi tigedaks teeb, et nõnda asjatult proove võtsin nädal otsa.

Tegelikult on mul laboris väga vahva, seal on wifi ja kui protsess käib, siis saab niisama chattida. Ma lugesin hiljem ühte vestlust ja leidsin, et tegu on liiga kuldse stiilinäitega MSNi olemusest töö juures, et seda mitte avaldada:

reina de las zorras says:
ella
jasas
igav on
reovesi mulksub, mina passin
ilge tihas says:
passi passi
ma lähen varsti ekstreemsust harrastama
laevaga rootsi
reina de las zorras says:
mis mõttes
ilge tihas says:
läänemerel on torm
saab reipalt rohelise näoga juua ja oksendada
reina de las zorras says:
haha, nojah, aga miks sa lähed? ja kuhu? ja millal?
vinge
ilge tihas says:
niisama stoki pääle patseerima
reina de las zorras says:
ah, tõnks rääkis midagi jah
kes tulevad
ilge tihas says:
liina akkas manguma, et lähma kõik ja. no ma mõtlesin, et ok, ma polegi stokis käind
4kesti. kl 6 läheb laev
ma töölt otse putkan. söön mingi eine, aaran sikspäki näppu ja laevale
siiamaani ma olen kõige bukeproofim old, eks paista, mis täna öösel saab.
reina de las zorras says:
normaalne. kaua läheb. öö läbi? mis laev on? ikka mingi vägev kus on disko jne?
ilge tihas says:
romantika
katsetan erinevaid fonte kas tead
see on nummi
reina de las zorras says:
see on jah nummi, see roosa just eriti
minge siis karaokesse ja igale poole
ilge tihas says:
vaatab
ilgelt tahaks juua ja suitsetada
reina de las zorras says:
mhm, mul on koguaeg sama jama
ilge tihas says:
mul läks aparaat persse, ma siin üritan trablshuutida päev otsa.
reina de las zorras says:
mis aparaat? miuke? meil on ka aparaat perses. toc aparaat. eile veel töötas
ilge tihas says:
se alksi oma
reina de las zorras says:
aa, ok, see on odavam junn vä?
mass on terve ikka ju?
ilge tihas says:
piigid läksid poole väiksemaks, muist kraami läheks kuskile urruauku kaotsi nigu
tegin leak testi, see oli ok. vahetasin osad jublakad ära, ei sittagi
a mass töötab nagu loom
reina de las zorras says:
tore, kui mass töötab, siis on hästi
ilge tihas says:
vahepeal oli see ka perses loomulikult
reina de las zorras says:
miks see siis perses oli
ma käisin eile rokkpeol muide. vabaõhu kontsert oli
ilge tihas says:
emakas oli persses. emaplaat
reina de las zorras says:
aaah, ok. kui sa anatoomiliselt järele mõtled, siis emakas perses kõlab äärmiselt naljakalt
ma hakkasin kõvasti naerma hetkel
nüüd kõik vaatavad mind
ilge tihas says:
ega see pole vist õige labor, kus kõik asjad korralikult töötavad
reina de las zorras says:
seda küll
mai tea, miks mulle alati nõmedad asjad nalja teevad
ilge tihas says:
sa oled pervert, sellepärast
ma olen ka
reina de las zorras says:
mul on ka mingi jama selle veega siin
mingi solid on sees ja üks päev on päris selge, teine päev sogane, oleneb kuidas purgist kallad
ma nüüd teen topeltfiltreerimist sellele
kohvifiltritega
mu juhendaja ütles, et need on kõige paremad
ilge tihas says:
a saa proovi enne kallamist homogeniseerimist elik loksutamist
reina de las zorras says:
ei nad arvasid just, et parem mitte loksutada
ilge tihas says:
a
reina de las zorras says:
et ei tahagi nagu seda tahket sitta sinna
aga täna loksutasin pulli pärast
nüüd on tulemus käes, hirmus must ja rokane
ilge tihas says:
a võta see klaasvilter ja kruti voolik külge. veejoapump, tead küll
reina de las zorras says:
irw just just
veejoapump tuletab mulle millegi pärast vesioinast meelde
sa ikka tead, mis on vesioinas?
ilge tihas says:
jah. see oli ka mingi pump
reina de las zorras says:
jep
ilge tihas says:
mingite taktidega
reina de las zorras says:
jah
ma oskasin kunagi selle skeemigi joonistada
ja ma rõuges nägin oma silmaga kahte vesioinast
ühetaktilist ja kahetaktilist
kahetaktiline oli loomulikult vingem
ilge tihas says:
ühetaktiline teeb nii:
toks
toks
toks
a kahene teeb nii:
toks toks
toks toks
reina de las zorras says:
toks toks
toks toks
tõsi ta on. rähnid teevad ka nii
ilge tihas says:
oh neid vesioinaid küll, sellised krutskeid täis...
reina de las zorras says:
vallatud loomakesed
ilge tihas says:
rähnid ainult üks pidev takt ongi
taktitundetud
reina de las zorras says:
see on nende taktika
täna käis siin ennem üks mees mulle elektrolüüsi põhialustest pajatamas
ajas mu segadusse, ma ei mõistnud üldse, mis ta goal on... ma arvan, et ta tahtis mulle lihtsalt meeldida
ilge tihas says:
teevad oma taktikalist ühes taktis toksimist
täitsa taktitundetult seejuures
reina de las zorras says:
aga nad teevad seda hästi kiiresti see eest
vahest kui hoolega kuulad, siis neil läheb sassi ka
panevad taktist mööda
ilge tihas says:
nõni teeb nii kiiresti, et ainult udupilv on puu küljes näha
reina de las zorras says:
ma arvan, et mu kaaslaborlased on nüüdseks veendunud, et ma olen poolemõistuseline
kuna ma naeran arutult ja siis üritan seda köhaks või aevastuseks teha
ilge tihas says:
väike uudis ka eesti telemaastikult
mäletad multikat danger mouse
http://newsimg.bbc.co.uk/media/images/42051000/jpg/_42051626_dangermouse_203b.jpg
reina de las zorras says:
nii
jälle näitavad?
ilge tihas says:
oota
reina de las zorras says:
mulle tuli nüüd woody woodpecker meelde
what would a woodchuck chuck if a woodchuck would chuck wood?
las ma meenutan, nad tõlkisid seda kui rähn ruudi
ilge tihas says:
nii
ja nüüd tatsud tähtedega
http://www.reporter.ee/index.php/2007/11/04/dag-harteliuse-viies-tants/
reina de las zorras says:
kuule, nii ei saa elada
kes on dag hartelius enivei?
ilge tihas says:
rootsi suursaadik eestis
a miks sa nii elada ei saa?
reina de las zorras says:
tantsud tähtedega
kes vaatab siukest asja
ilge tihas says:
kogu eesti vaatab
ma ei vaata
reina de las zorras says:
novot, kuidas saab nii olla, et kogu eetsi vaatab
ilge tihas says:
nagu ikka
fifty sixty

Stabiilselt ebastabiilne

2007-11-16T03:09:00.000-08:00

Kolmapäeval oli Juliani sünnipäev, tegime talle kirsirummikoogi, mille edastasime pizzakarbis. Pidu algas taas Rosa Neras, st Dimitra kontori lähistel, ja lõppes iseloomulikult Gravitys. Järgnes üks tunnike teatraalset (ava)meelitsemist Senso ees ja siis sinna, kuhu vaja. Otsustasime, et muidu oleme toredad, ainult et üks on ebastabiilne ja teine nartsissist. Mulle ei meeldi ühe tüdruku eksistents... aga õnneks lahutavad meid mõned tuhanded kilomeetrid. Ainult seda pilti võiks seal seina peal veidi nihutada.

Eile ma tegin lõpuks neid kuradi krevette, mis maksid 14 eurot ja ausõna, nii head nad ka pole, et nii palju maksta!

Õhtul saatis Nikolas mulle sõnumi, et kell 6 ta võtab mu peale ja me lähme kohvile. Selge, nii kindlameelset kutset, st käsku, pole mulle veel antud, seega ma ei julgenud vastu vaielda, läksin. Hea oli, sain oma koduülesande kooli ära viidud autoga veel õhtul eel. Istusime Ku-ku-vaias ja nautisime vaadet koos veini ja salatiga, rääkisime kõikidest ühistest tuttavatest BESTis ja mina õppisin, kuidas sigarette rullida (arvestades asjaolu, et minu lemmik PM no1 maksab siin 3 eurot, on rullimisoskus üks kasulik asi). Pärast läksime Nikolase juurest läbi, et Jamile aplikeeruda (ma olen waitinglistis esimene, jee) ja otseloomulikult oli tarvis üks joint teha. Hehee, kojusõit oli vahva, ma naeratasin kõikidele palmidele!

Südaöösel võttis meid (minu ja Christina) enda rüppe Ariadne raudne embus, viskusin kajutis otsekohe voodisse, lasin ihul tunnetada kõiki Vahemere fluktuatsioone, naeratasin veel veidi ja uinusin. Kõrval voodis magas lillelises pidžaamas hummer.

Nüüd ma olen Christina juures Peloponnesose poolsaarel Epidavrou külas, istun voodis ja sügan pead. Mul on otsa ees suur muhk ja teadagi, kes süüdi on... Üldse muga juhtub koguaeg midagi, täna ma näiteks kukkusin bussist välja ja läpakal tuli tükk küljest ära, aga ma kleepisin selle tagasi, nii et pole hullu, kui ainult C õde seda õuna nii vastikult ei sööks, oleks päev korras. Õhtul lähme juuksurisse.

Asjalood on imelised

2007-11-14T05:33:00.000-08:00

Vahepeal ei ole sittagi uut juhtunud, koguaeg vana jama, p2eval koolis tubli, 66sel linnas paha peal. Oma mitte eksisteerivad suhted suutsin ka 2ra vussida, kuna hakkasin lilledest ja liblikatest r22kima purjus peaga, nyyd passin siin ja m6tlen, mis teha edasi. Olgu, Migueli synkar oli veitsi meeldej22vam, kuna me olime 66 l2bi v2ljas, k2isime hommiku hakul kioskil shokolaadivargil, siis rannas ujumas ja l6puks l2ksime k6ik nende juurde, et v2ike partuusa teha. Ja loomulikult oli Juan Carlosel vaja magamistuppa pulberkustutit lasta! J2rgmine p2ev, 6igemini sama p2eva 6htul 2rkasin kell 19.00 pulbri sees, kurg kipitas, pea k2is ringi ja paha oli olla. Vot niisugune yuritus oli.
Eile ma k2isin shoppamas. Et enesetunnet ja -hinnangut t6sta. 6nnestus, ostsin uued saapad, Moonika ja Kristi, me oleme suured s6brad! Ja veel paar asja ostsin. Tegelikult... ok, rohkem kui paar. Isegi kapi ostsin endale riiete jaoks - nyyd ma enam ei elagi puntra sees.
Yldiselt, hetkel on mul mingi melanhoolia peal, sest vihma sajab, ja ma ei tea, mis teha. Homme pidi koolis streik olema. Siis vist kooli pole, kui streik on...

Tulemata ime

2007-11-09T03:04:00.000-08:00

On tulnud jäänud tulemata
Olnud olnud olemata
Mina sulle mõtlemata
Otsinud sind otsimata

Kõik me kuskil katsume
On otsus jäänud valmimata
Kõik me kuskil astume
Meil sõnad keelel salmimata

Uskudes et juhtub ime
Lootes viimast võtta ööst
Trotsides et õnn on pime
Mõistus alla poole vööst

Kuskil seisab oskus olla
Peidus sinu silme eest
Asjatu on nõnda tulla
Nägu soolane ja vees

Elu läbi Garbage'i sõnade.

2007-11-06T00:28:00.000-08:00

Täna hommikul ma tulin vara kooli, et tõmmata VLC mediplayer netist ja enne tundi meili lugeda. Nüüd ma kuulan Youtubest Prahti ja tunnen, kuidas veri soontes voolab.

JT gets all fucked up in some karaoke bar

After two drinks he's a loser

after three drinks he's a star

Getting all nostalgic he sings "I Will Survive"

Hey baby can you bleed like me?

C'mon baby can you bleed like me?

Hey baby can you bleed like me?

C'mon baby can you bleed like me?

Diamonds are the girls best friends!

2007-11-06T00:12:00.000-08:00

Eile oli minu lõputöö katsetuste esimene päev. Ma sain kitli ja kummikindad ja tundsin ennast nagu kala vees, rõõmus selle üle, et lõpuks ometi ma teen ma midagi asjalikku ja erialast! Selles suhtes, et ma võiksin ju kodus ka kitlit ja kummikindaid kanda, mitte selles pole asi, aga labor on ikka minu maailm, surisev ja undav, kuskil mulksub miski, kuskil uriseb miski, kuskil piiksub miski, kõik on valge ja mõnus ja oma. Seitsmes taevas!

Niisiis, reovesi, süsimust ja haisev. Ja BDD - boron doped diamond electrodes - selline armas hall kastike - kui ma poleks lugenud, mis ime seal sees on, poleks ma tast üldse midagi arvata osanud, aga ma oli kodutööd teinud ja ettevalmistanud ning teadsin teda vääriliselt hinnata! Niisiis, eile ma filtreerisin, oksüdeerisin, kogusin proove ja mõõtsin valguse neelduvust. Täna teeme rohkem teste kui kalibreerimiskõver valmis on.

Mul on väljund!!! Ema, kuuled, mul on väljund!!!

Koer

2007-11-02T04:34:00.000-07:00

Eile, kui me koju kõndisime, vedeles kõnniteel koer. Ei, see pole Kreekas midagi üleloomulikku, siin vedelevad koguaeg koerad kõnniteel, aga tavaliselt nad liigutavad veidi, kui sa möödud, aga see oli paigal ja me pidime üle astuma. Väike armas karvanäss, magas. Tonksasime jalaga, koer liikus ühes suures tükis, terve keha korraga, kõva nagu pulk. Ei maganudki, surnud oli. Uurisime koerakese kaelarihma, seal polnud ühtki kontakti ega midagi. Kurb oli, seisatasime ja vaatasime, lõpuks kõndisime edasi. Hommikul teda enam polnud seal.

Raport: purskkaev, trauma, draama, senso

2007-11-02T03:48:00.000-07:00

Reedel kolisin Christina juurde sisse, õnnistasin suure toa oma riidevirnaga ja meisterdasin köögis NO-NO sea, mis röhib, kui rumal oled. Otsustasime endale elu hankida ja läksime pidudele. Mina nimelt koos Julianiga tšehhide juurde, kus korraldasime joogimängu ja never-everi, hiljem hüppasime purskkaevu ja siis kõige täiega sadamasse, kus ma riiete tilkudes ja saapad vett täis nagu piraat lõbusõidulaeva külge mööda köit pidi üles ronisin. Pärast tantsisime Klikis ja laulsime leedu baaridaamiga Baltiketi laulu.
Laupäeval lahendasin päev läbi dif.võrrandeid. Õhtul käisime Harryga väljas tantsimas ja see hakkas peale seda asju ette kujutama.
Pühapäeval lugesin päev läbi elektrokeemilisest oksüdatsioonist.
Esmaspäeval käisin koolis, siis kohvikus ja kõige tipuks jalgpallitrennis – vaatamas muidugi:P Hiljem vedasime Roberto meie juurde, tegime pastat ja vaatasime 88 minutit (Al Pacino).
Teisipäeval vedelesime päev läbi voodis ja vahtisime lage, vahepeal uurisin Vana-Kreeka mütoloogiat ühest targast raamatust. R läks lõpuks koju peale lõunat ja helistas tunni aja pärast, et verd voolavat igalt poolt. Mina, kes ma ennast arsti tütrena igati üles olen reklaaminud (umbes nagu see professioon mingi geneetiline haigus oleks, mis sünniga kaasa antakse), pidin siis appi tõttama, siduma, hospitaliseerima ja traumapalati ukse taga ootama – oli endale konserviga kätte lõiganud, äärmiselt osav! Õhtul otsisime linna pealt antibiootikume ja teetanusesüsti(jat). Hiljem tulid hispaanlased meile, näitasime pilte ja olime niisama.
Kolmapäeval käisin koolis, pidasime kuueni biodiisli koosolekut. Õhtul läksin aukülalisena koos Christinaga BESTi koosolekule, kuulasin 3 tundi kreeka keelt ja lõpuks osalesin Visual Identity uue näo valimises. Hiljem saime kokku hispaanlaste ja Julianiga, Harry tuli ka, läksime Gravitysse ladina tantsude peole. H kujutas endale jätkuvalt asju ette ja oli ilmselgelt tige, et R mul küljes rippus ja kukkus nokkima, et ma tantsusamme ei oska, kade selline – ma siis loomulikult vihastasin ennast pooleks lõpuks ja läksin koju - jälle tulemus käes: mina olla ebaviisakas, kohtlevat teisi halvasti ja käituvat nagu tüüpiline naine, kurat, kas ma siis ükskord ei või ka olla nagu naine!
Neljapäeval rääkisime härra Gikasele biodiisli reoveest ja märgalapuhastitest, hiljem lugesin kodus elektrokeemilisest flotatsioonist, siis käisin sõbralikul jalutuskäigul ja lõpuks Christinaga shoppamas, kuna spanjad lubasid õhtusöögile tulla. Põrsad, saatsid hiljem sõnumi, et on väsinud! Me muidugi tegime krevetid ja värgid siiski valmis, sõime kahekesi ja kuulasime Kelist, puhisesime vihast, kuidas nõnda tulemata saab jätta ja otsustasime, et nüüd on küll vaja kättemaksuks peole minna. Sensos oli Kreeka pidu, kus me poole ööni tantsu lõime. C sai lõpuks oma unistuste baarmaniga telefoninumbreid vahetatud ja mina, ainuke blond, olin niisama pop. Panin silma peale ühele Grigorisele MiPerist - lõpuks vedasin tantsima ka!
Täna on reede hommik, mul on pohmakas ja ma lähen varsti kooli. Ma kavatsen R peale tige olla.

Mõned pildid purskkaevu õhtust nädal tagasi:

Vaiko Eplik ja Eliit

2007-10-26T04:17:00.000-07:00

Juust, Retsina ja Vaiko Eplik. Täna ma põhimõtteliselt ei õpi.

Maailm ei tunne sinu valu...
Tõepoolest ei tunne.
Ja sa ei tea, mida teha...
Tõepoolest ei tea.

Tegelikult natuke tean ka, Mervet ootan. Ma mõtlen, et see oleks olnud üks äärmiselt tore võimalus Mervega leivad ühte kappi panna, ja nüüd ma lähen hoopis Christina juurde homme. Natuke paneb mõtlema, kumb variant oleks parem olnud, aga otsus on tehtud ja too kreeklanna on ka täitsa vahva, peoloom ikkagi, aga siiski, Mervega on meil ka päris armas klapp. Kuigi mulle tundub, et ta koristab liiga palju, nii et ehk see ongi kõige parem, kui me ei ela koos.

Sul on imelik lööve...
On jah mingid punnid, sügelevad. Mul on kirbuparanoia, ma tunnen koguaeg, et keegi hüppab mul seljas!
Vaid sinu jaoks on kuskil keegi, mõeldes, kuhu sa jääd...
Ma loodan, et on. On-on, ma tean, ema ikka mõtleb. Sõbrants missugune! Ma arvan, et mul on sellepärast tolle türklanna vastu nii suur sümpaatia, et ta mulle Merrut meenutab oma olemusega.

Huvitav, kas tunded saavad ükskord otsa või nad autoregenereeruvad igavesti, kuni veel tahtmist on... see tähendab, et... kui igakord, kui sa kuskile oma emotsioone maha loobid ja siis mõistad, et vale koht oli, kuhu loopida, jääb tükk sinust maha, kas võib mingi hetk juhtuda, et kõik ongi maha visatud ja rohkem pole enam kuskilt võtta?

Aafrikas on piisonid...
Ma pole pädev vastu vaidlema, ma usun, et on.

Teie planeet ei meeldi mulle.

2007-10-25T09:13:00.000-07:00

Niinii. Lood on nüüd sellised, et ma kolin. Kuna see koht siin sadamas on ikka jube kallis (pealekauba on mul kahtlus, et siin on kirbud) ja ma leidsin endale BESTi peolt ühe kohaliku neidise, kes mind enda juurde võtab. Christina täpsemalt. Mrs Despina ei ole sellest üldse vaimustatud, aga noh... saab üle.

Igal juhul teisipäeval me käisime väljas hispaanlastega ja ma panen siia ka paar pildikest. Haha, ma isegi võin nende nimed kirja panna ilusti reas, kuna ma lõpuks (Roberto käis mulle ajudele) võtsin kätte ja jätsin need meelde. Nagu seebikas!

Nii, ma nüüd proovin, aga spellingu eest ei vastuta: Alvaro, Ramon, Roberto, Juan Carlos

Lõunamaa mehed

2007-10-25T08:48:00.000-07:00

Fortuuna on pime ja Kupiido on hull. Ei noh, ma oleksin ju võinud aimata, et mida rohkem lõuna poole, seda hullemaks asi kisub, aga kus sa sellega... ikka oli vaja torkida ja nüüd on tulemus käes!
Reedel, kui me kuskil diskobaaris kõik kampas möllasime, teatas ta mulle järsku, et tema tahab oma sõpradega pidutseda ja nendega rohkem aega viita ja et mina võiks koju ära minna. Mul vajus suu ammuli: mis mõttes ta ütleb, et lase jalga? Nagu ma tal koguaeg kaelas oleksin rippunud! Ma oskan ise kah omal olemist lõbusaks teha! Solvusin ennast täitsa täis ja läksingi koju suure vihaga, ise veel mõtlesin, et olgu, ju ma siis olin tüütu. Nagunii olin väsinud kah.
Pühapäeval otsustasin vastupidi, et nüüd on aeg tramburaitada ja kõigi kreeka bestikatega tantsu lüüa ja üldse, et ma kellelegi närvidele ei käiks, siis mitte väga ligi ronida. Jälle tulemus käes! See oleks ääre pealt ühele kreeklasele kallale läinud! Põhjendus: ta vaatas sind, nagu ta tahaks sind! Ei no tere hommikust, ja kui äkki tahtiski!
Siis mulle selgus ka reedene point, et kuna tema minuga tantsida ei viitsinud, siis pidin mina koju minema, kuna keegi teine muga kah tantsima ei peaks. Loogika missugune! Istu kodus ja ole ilus, tee süüa ja ära prääksu liiga palju – vaesed hispaania naised.
Nalja kui palju, see asi läheb veel tuliseks, ma ütlen. Neile ikka kangesti meeldib klaase puruks loopida ja karjuda, kohe kui miskit on, põnev-põnev.

Belgia tüdrukud on äärmiselt silmakirjalikud. Alati kui nad midagi räägivad, pean ma pool juttu juurde mõtlema, et aru saada, mida nad tegelikult öelda tahtsid. Üldiselt, ma arvan, et nad vihkavad mind täiest hingest, aga nagu öeldakse, et hoia sõbrad lähedal ja vaenlased veel lähemal, siis olen ma nendega päris heal läbisaamisel.

Ine, mina

Julian, Miguel, Lies

Hola, guapo!

2007-10-17T00:15:00.000-07:00

Minu püüdlused Kreeka keelt õppida ei ole siiani vilja kandnud. Ma oskan öelda vaid ella ja jasas (tervituseks), tere hommikust (kali mera), head ööd (kali nihta) ja malaka (litapoeg, värdjas). Aaa, ja efharisto on aitäh! Täna käisin Dimitra käest küsimas, kas kursuseid saaks võtta, ta vastas, et ei ole veel selgunud, kas see aasta korraldatakse.

Minu Hispaania keel impruuvib iga päevaga, kui me kooli sõidame. Mul on selle jaoks juba eraldi vihik. Näiteks oskan ma öelda, et “Sul, pede, on nii väike riist, et sa võid kärbest nikkuda!” (La tienes tan pequenaque no te follarias ni a uno mosca, maricon!) ja muid selliseid toredaid asju nagu “sul ilusad silmad” (tienes unos ojos preciosos) ja “tere, kena poiss” (hola, quapo!).

Hindadest. Raisk, siin nöörivad. Eile pesin kaks laari pesu, punase ja valge, kokku 16 eurot! No aitäh, vähemalt kuivatasid ja triikisid ära ja kõik trussikud olid alles. See pood, mis siin samas üle tee on, kus ma iga õhtu käin, hakkab vaikselt mind omaks võtma – üleeile nad tegid mulle juba allahindlust. Ma pean tõestama, et ma pole mingi mõttetu turist, vb ma siin langen mingisse paremasse hinnagruppi... see pole lihtne.

2007-10-17T00:13:00.000-07:00

R käis eile mul külas, ma näitasin talle oma filmikollektsiooni.

Creta Libre!!!

2007-10-17T00:07:00.000-07:00

Nädalavahetusel käisime erasmustega trippimas. Niipalju autorendi protseduurist, et kui Belgia poiss Julien läks koos tšehhidega kontorisse pabereid ajama, siis mingil põhjusel valetas ta ennast ka tšehhiks, jäi siis aga prantsuse aktsendiga haledalt vahele, ja andis autotädile väga vildaka seletuse Euroopa geograafiast: but I’m from the French part of Czech Republic
Üürisime mingid väiksed A-klassi käkid, punased ja mõlkis, ja põrutasime Kreeta hirmsatele mägiteedele.

Laupäeva hommik. Hanias, rannas, meie juba kultuskohaks saanud parklas: Mul oli hirmus peavalu, kuna eelmisel õhtul olin ühes baaris veidi vallatlenud ja Long-Island-Ice-Tea-tanud ning üritanud omanikule selgeks teha, et ma oleksin ideaalne tantsutüdruk; ma istusin autos, ootasin teisi ja vaatasin merd, avasin CD-boxi, et niisama uurida, kuidas asi töötab ja... ma pole vist tükk aega nii kõvasti naernud – minu nina all vupsas sealt välja Väikeste Lõõtspillide Ühingu plaat Jää Jumalaga Eestimaa!
Meie auto väike kollektiiv - mina (Eesti), Julien (Belgia, pranstuse), Zoli (Ungari), Ine (Belgia, flaami) ja Michal (Tšehhi) – pidi olude sunnil päev läbi taluma eesti madruselaule, muusikat, mida ma siiamaani pole kunagi vabatahtlikult kuulanud.
Põrutasime mööda rannikut läände, nautides üürikest pooltundi Põhja-Kreeta kiirteel, et siis enne Kissamost alla lõunasse keerata – Belgia piigadel oli kinnisidee mingist mägikülast, kus pole elektrit ja kõik on väga agraar nigu Amišid või nii. Enne peatusime Koutsamatadose lähistel, imetetlesime kaljusid ja käisime koobastes, ning naersime nende kakahaisuste kitsede üle, kes kell kaelas igal pool tee peal vedelesid ja ühegi sireeni peale ei liigutanud. Teeäärsest baarist saime teada, et seal piirkonnas on üleüldine elektrikatkestus, mis natuke vähendas tolle vanakooliküla olemuse ekstravagantsust, kuid otsustasime viimase siiski üles otsida. Oli jah vahva vanaaegne küla, täis kanu, kalkuneid ja karvaseid kastanimune, mida saab otse maast süüa - kõike seda valvas üks vana ja õnnetu tolmune koer, kes oli kõhtupidi juba maasse kinni kasvanud ja suutis veel ainult pead tõsta ning oma eelajalooliste silmadega kurvalt naeratada.
Järgmisena liikusime kruusavarina saatel Elafonisi poole, ühel pool kalju ja teisel pool kuristik – Kreeta teede hirm ei ole mitte niivõrd nende konarlikkus, käänulisus ja kitsus, kuivõrd kohalikud, kes sellest hoolimata kihutavad nagu segased – ruuged mäenõlvad on tegelikult täis roostes ja põlenud autovrakke kõõlumas maa ja taeva vahel märgiks sind ootavast võimalikust saatusest, kui loodust karta ei oska.
Elafonisi on ilus puhkelinnake läänerannikul - kaitse all olev rand, kus on roosa liiv ja teravad kivid, mille vastu ma suutsin oma varba ära veristada. Vedelesime kahe luite vahel tuulevarjus ja nautisime viimaseid sügispäikse kiiri, tugevamad käisid ujumas, kuna ka siia hakkab külm kohale jõudma – Persephone on allilmas ja Demeter nutab.
Järgmisena külastasime lähedalasuvat Hrissoskalitissase kloostrit, tegime seal kõike, mida ei tohtinud, alates pildistamisest ja lõpetades paprika söömisega munkade pühast aiast, mille peale üks hirmus mees veel hirmsama habemega tuli üles rõdule ja näitas käega mingeid ilmselgelt needva ja sajatava iseloomuga viipeid, kuni me naerdes lahkusime.
Olime selleks hetkeks juba üsna uljas meeleolus, narrisime Julieni prantsuse aktsenti (bikoos maunteins ar sõu denžeruuš), klatšisime tšehhide ainurahvuslikku erakautot, limpsisime Miša Creta Libret ja peatusime igal pool, et lollusi teha, kivide otsas hüpata, laulda ja teisi segadusse ajada.
Viimane peatus oli Paleochora Lõuna-Kreetas, kus Julien sadamas kivide vahel ujumas käis, et hiljem pesuväel restoranis kalmaari süüa. Selleks hetkeks oli taevas juba väga hall ja kui üks hetk vihma kallama hakkas, siis nii ka jäi. Värskendasime ennast kohaliku veini ja mereandidega, otsustasime, et rannas magamine jääb seekord ilma sunnil ära, ning sõitsime koju tagasi. Tee peal tegi Julien Kiti häält.

Pühapäeva hommik. Sama parkla. Sama auto. Auto kõrval maas müts peas magas Miša. Kloppisime naerdes poisi üles ja turkasime ta autosse.Tšehhid on ka ikka ühed parajad joodikud. Ine oli eelmisest päevast ilmselgelt frustreeritud ja otsustas autot vahetada, mistõttu meie punti lisandus veel üks haisev ja peeretav tšehhi joodik, Peter.

Esimene peatus - Aptera linnusevaremed Souda lahe ääres. Turnisime lagunenud müüride vahel ringi ja nautisime hommikust päikest.
Teine peatus - Kourna järv. Vaatasime, kuidas Kreeka noored kajakivõistlusi peavad. Taevas kiskus hallimaks.
Kolmas peatus - kuskil poolel teel mägedes restoranis Panorama. Sõime kohalikke hõrgutisi, mina võtsin näiteks moussaka, mis on väga hea ja rasvane kartuli-juustu-hakkliha-kabatšoki-tomati-javeelmingiasjavorm. Vihma hakkas sadama. Üritasime autos põdevale Mišale tigusid sisse sööta.
Neljas peatus – Frankokastello – imeilus lossivaremetega rand lõunarannikul. Liiv oli veel vihmast märg, aga päike juba lõõskas ning meri kutsus, käisime ujumas ja mängisime rannas Unot.
Tagasisõites lehvitas Miša Aafrikale ja lausus ühed oma selle päeva esimesed sõnad: Burkina Faso. I’m from the Czech part of Burkina Faso.

Viies ja viimane – kodulinn Hania. Seekord olime väsinud ja tohmid eelmisest päevast, pidime autod ka laenutusse tagastama, ja ei hakanud rohkem jamama. Aasta otsa aega rännata.

Suur tüdruk

2007-10-15T03:58:00.000-07:00

Ma istun rõdul ja kuulan Airi. Ce Matin La.

Mul on kohutavalt mõnus ja ma olen täitsa üksi – ma ei taha kedagi siia seda idülli rikkuma – jäägu inimesed selleks, kes ma tahan, et nad mulle oleks, teatud distantsile. Ma unistan ja elan selles mullis, mille eelmine nädal lõin, ning tunnen ennast lihtsalt jumalikult – nagu alati, kui See juhtub. See juhtub minuga üsna tihti. See ei sõltu kellestki teisest peale minu enda. Ütleme nii, et Eros mulle meeldib. Philosest mulle ei piisa. Ja Agape on utoopia.

Nõnda kirjutasin ma reedel. Eile öösel saatsin ma ta laevale ja lehvitasin hüvastijätuks, pistsin käe taksoaknast kõrgele välja ja tundsin, et olen vaba kui lind. Vastutusvõimetu? Võib olla. Aga suur tüdruk, saan hakkama.

Ja siis ma läksin täiesti külma kõhuga ja kohtusin all purskkaevu juures tolle teisega.

Tollest teisest ma suurt rääkida ei viitsi, defineerimine saab asja ainult rikkuda.

Mees, ma ei taha sinuga koos elada.

2007-10-15T03:57:00.000-07:00

Ma ei armunud sinusse. Armusin armumisse.

Ma ei taha reaalsust.

Ma vihkan su vitamiine ja hommikuvõimlemist.
Ma vihkan su allergilist hingamist ja söömishääli.
Ma vihkan su olematut lihasgruppi.
Ma vihkan su korduvaid nalju ja lemmiklaule.
Ma vihkan kui sa liigud liiga palju.
Ma vihkan kui sa liigud liiga vähe.

Ma vihkan, et pean olema kastis, mida ühiskond tunnustab.

Ma ütlesin, et mulle aitab.
Ma ütlesin, et tahan olla üksi.
MA ÜTLESIN, ET MINE ÄRA.

Siis ma nutsin. Sa mõtlesid, et muutsin meelt.
Ei, mul on sust lihtsalt kahju.
Samuti nagu varem Temast oli.
Tema oli parem.

Kõik on täpselt samamoodi, veelgi kiiremini kordus muster.
Sa olid huvitav, kui olid uus.
Nüüd sa oled vana.
Tema on uus. Uus Tema. Mitte see vana.

Peale Uut tuleb Veel Uuem.

Diploma Thesis

2007-10-08T01:52:00.000-07:00

Experimental study of combined process - aerobic bio-oxidation with addition of activated carbon into activated sludge!

See saab olema minu l6put66 teema.

Et lolliks l2inud? Teen Kreetal magistrit? A miks mitte?
Enivei, ma k2isin juba seal laboris bioreaktoreid vaatamas, k6ik on v2ga vinge. Teeb 2ra!

Samaria Gorge

2007-10-07T04:47:00.000-07:00

Otsustasime minna matkama Kreeta ühte kõige kuulsamasse turismimagnetisse - Samaria mäeprakku, kanjonisse või mina ei tea, mis asi see on eesti keeles, aga kunagi ammu läks mägi pooleks, sest laamad liikusid ja nüüd on seal pragu, mida mööda Norra vanamutid kepikõndi teevad.

Sinna üles saamikseks pidi buss sõitma mööda kõige kohutavamaid mägiteid ning 180 kraadiste pöörete ajal tuututama, et vastutulevate autodega mitta kokku põrgata.

Ülevalt avanes aga väga maaliline vaade, mida veidi rikkus fakt, et oli külm ja tuuline ja meil oli vähe riideid, kuna teadsime, et all läheb kole palavaks.

Ja siis hakkasime kõndima mööda kive alla. Mul olid väga pahad tossud selleks, nimelt 2 mm tallaga trenditenkad, ja veidi väiksed ka - igal juhul olid mu varbad peagi täitsa läbi.

Tee peal oli palju maha jäetud külakesi ja kabeleid. Kohalikele ei meeldinud seal enam elada peale rahvuspargi rajamist ja kõiki neid turiste.

Kõikjal oli näha jälgi varingust ja see tekitas üsna kõheda tunde, eriti veel kui näed siukest silti:

Lõpuks jõudsime alla ja saime kõndida maaga paralleelselt. Allapoole liikumine on jube, see vajutab varbad kinga ninasse ja tekitab peavalu sellisele lameda maaga harjunud läänlasele nagu mina. Mulle üldse ei meeldi gravitatsiooniga võidelda!

Need kaljud olid nii 2000 meetri kõrgused ja nägid äärmiselt ürgsed välja - mulle kohutavalt meeldisid need erinevate kivimikihtide viirud, mis olid sassi keerdunud mingi hirmsa jõu mõjul.

Neid mägesid kutsutakse Valgeteks mägedeks, kuna see kivim seal on valge. Mmm, inglise keeles on see limestone - see vist peaks olema paekivi? Või mis? Ja need mäed polnud üldse valged, tundusid hoopis mustjad, aga mingi valge tolm oli küll igal pool.

Kõige kitsam koht kanjonis on 3 meetrit.

Samaria Gorge lõppes mere ääres ning sealt ei vii ühtegi bussi Haniasse. Pidime võtma praami lähedal asuvasse linnakesse ja sealt saime sõita Haniasse.

Selleks ajaks oli juba õhtu käes ja päike loojumas. Olime kõndinud 7 tundi, mu jalad valutasid kohutaval kombel ja ma olin äärmiselt rahul, et elus olin!

Sügis hakkab tulema

2007-10-04T03:51:00.000-07:00

Hakkab tulema jah. Päeval on 30 kraadi sooja, öösel nii 20 ringis, vesi on ka nii 20 ringis, tuul pole ka kõige hullem ja rand on inimtühi. Sest külm on juba ju!

Esmaspäeva õhtul oli meil kõigi erasmustega väike pralle mere ääres, mina olen siin teadupoolest kõige põhjamaisem olend ning seega ka ajalises mõttes kõige täpsem ja asjalikum. Eestlaslikult viisakalt ilmusin ma randa 5 min kokkulepitust varem – loomulikult olin ma esimene! Hispaanlased tulid tund aega hiljem ja belglased juba teadsid seda ning jäid ka meelega 15 min hiljaks. Seega oli mul nii 20 minutit privaataega iseenda ja mere jaoks.
Seal, kus veel liivaranda pole, jookseb merega kõrvuti kõrge kiviääris – ühel pool muru ja parkla, teisel pool kaljune kallas. Istusin sinna samma äärele tänavalambi kumasse ning nautisin Vahemere pimedusse kaduvat horisonti ning mõistsin, et sügis on tulemas.Meil on Eestis ka vahest suured lained, Pärnus ja Roostal võib ennast täitsa ogaraks hüpata, aga selliseid pole ma enne kohapeal näinud! Nad tärkavad tühjusest umbes 10 meetrit enne kallast, kasvad suurteks ja vihasteks rullideks ning viskavad ennast vastu rünklikku rannajoont valgeks vahuks, mis pritsib 4-5 meetri kõrgusele ja kastab sind üleni märjaks, kui sa õigel ajal eest ära ei mõista hüpata. Neis on mingisugune hirmus jõud, millega nad kallast kulutavad – nad ei “laksu” randa nagu meil kodus, nad peksavad randa, virutavad kividele ja meri mitte ei “kohise”, meri müriseb. Võimas.

Veidrad asjad

2007-10-04T03:42:00.000-07:00

1) Naaberkorteris vändati üks öö pornofilmi. Ma olen selles täiesti veendunud seoses teatavate häältega, mis nende lahtisest aknast meieni kandusid. Seda vaest plikat löödi muudkui näts ja näts vastu kannikaid ja plika huilgas nagu rattal. Ma ei taha päris täpselt teada, mis moodi see asi toimub, aga ma loodan, et äkki see oli ainus kord ja nad said oma kaadritega ühele poole – öö läbi töötasid ometi!

2) Ülikooli kohal lendavad koguaeg hävituslennukid. Nad teevad hirmsat müra, tulevad eikusagilt ja läheva eikusagile hästi kiiresti.

3) Köögis on mingi loom. Ta on 5 cm pikkune, pruunikas-roosa, nelja käpa ja ühe sabaga, liigub kiiresti ja elab kraanikausi taga. Ma pole talle pikemat pilku saanud heita, kuna ta on arglik ja peidab ennast hoolega. Ma kardan, et tegu on lapsega ja ta kasvab varsti suureks - võimalik, et tegu on sisalikupojaga. Harjutan ennast mõttega suurest sisalikust, kes öösiti all korrusel ringi sahmib.

Tšehhid

2007-10-04T03:38:00.000-07:00

Tegelikult on mul laiemale avalikkusele üks grammatiline küsimus:
Kas tšehh-tšehhi-tšehhi ja tšehh-tšehhid?
Või tšehh-tšehi-tšehhi ja tšehh-tšehid?
Ma ise tahan esimest kasutada. Õigemini, kui ma nüüd selle kirja panin, tundub teine nii vale, et häbi hakkab, et ma seda kaalusin. ÕS-i siin kahjuks ei ole.

Tegelikult on see tõsine probleem, ma ei oska enam eesti keeles korralikult rääkida ja kirjutada! Ja ma mõtlen inglise keeles hommikuti kui üles ärkan - isegi kui bussis istun, mõtlen inglise keeles! Seda blogi ma pean ka eesti keeles osaliselt selle pärast, et mitte ära unustada, kuidas ikka asjad käivad.

Igal juhul... tšehhid on veidrad. Viieteistkümnest Erasmuse tudengist 7 on tšehhid. Nad on täiesti isoleerunud, nad ei huvitu teistega suhtlemisest ja räägivad koguaeg tšehhi keeles. Tegelikult keegi täpselt ei teagi, kus nad on või mis teevad. Kõige hullemad on need kaks tuvikest, kes meie majas elavad ja kelle English on ikka nii nigel, et valus hakkab – nad lihtsalt ei tahagi mitte midagi teha ega kellekagi suhelda - ma ei saa aru, miks nad üldse siia tulid. Tšehhid on veidrad.

Hispaanlased on lõbusad nagu alati. Laulavad hispaania rahvalaule, joovad sangriat, räägivad anekdoote, lärmavad ja pidutsevad. Mulle nad täitsa meeldivad.

Belgia tüdrukud on koledad. Nad on täitsa toredad, üks on isegi päris kena näolapiga (kuigi mitte klassikalises mõttes), nendega annab mõnusasti kai peal veini juua ja elust ja asjadest rääkida ning üldse ei pea konkurentsi kartma.
Belglased on tegelt üks naljakas liik: üks asiaatliku olemisega neiu on samuti Belgiast, kuid flaami keele asemel kõneleb prantsust ja seetõttu peab teiste rahvuskaaslastega inglise keeles suhtlema.

Tyrgi tydrukut pole ma veel n2inud, peidab ennast teine.

Ja ongi kõik. Rahvuslik diversiteet on nigel

Reovee karakteristikud

2007-10-02T04:07:00.000-07:00

Nonii, nüüd läheb tõsiseks: ma sain oma esimese kodutöö!

Professor Diamantopoulis tundub olevat üks lahe sell. Ma pole teda veel päris hästi lahti hammustanud, kas ta mängib, et on range või ta ongi range. Suuvärk on tal hea igal juhul.

Niisiis on meil 2 nädala pärast uus kohtumine (eeldusel, et ta ära ei unusta, ta nagu ta ütles), mis ajaks peab mul olema läbi loetud mitukümmend lehekülge tehnilist inglise keelt teemal "Characteristics of wastewater" ja härra lubas, et teeb mulle testi, kas ma ikka sain aru.

Tema sõnad: "And if you are not a good student and don't study as I told you then we will send you back to cold weather, ok?"

Oh, nii et peab lugema hakkama.

Lendav taldrik, meduusa ja õllevargus.

2007-09-29T10:35:00.000-07:00

Hehee, t2na oli rohkem kui vahva p2ev! L2ksime Zoliga campust avastama ning s66klasse tasuta s66ma, pistsime suure portsu lihahautist nahka ja uurisime ylikoolilinnakut, mis kujutab endast 84. aastal ehitatud 22rmiselt futuristliku ja kaootilise olemusega hiiglaslikku kompleksi, mis on t2is erinevaid uusi ja vanu plakateid, graffiteid ja niisama laga, ja kuhu 2ra eksimine pole mingi kunst. Minu teaduskonna hooned kannavad yhisnimetust MiPer, mis kuidagi peaks t2histama Environmental Engineeringut, asuvad nagu keset s6jatandrit mingi ehitusplatsi taga, aga ma tean, et nad on v2ga modernselt ja h2sti sisutatud, mis parandab asja tunduvalt.

MiPer'i ees kohtusime me Harryga ja suundusime kolmekesi Harry autoga ranna poole, mis viimane h2sti teadvat hea koht olema. Uskuge mind, see oli hea koht!

Tegu oli imeilusa ja ysna v2hetuntud lahesopiga, mis nii teatava privaatsuse kui ka suvehooaja l6ppemise t6ttu m6nusalt tyhi oli. Vesi oli puhas ja helesinine ja p6hi paistis l2bi, koos k6ikide kivikeste ja kalade ja mingite mustade ogaliste asjandustega, mille peale astuda ei soovitatud; rand ise oli pigem veidi kivine ja kaldad k6rged (eestlase jaoks olid need kaljud:)) ning yleval m2eveerel oli ilus roheline murulapp, lamamistoolid, p2ikesevarjud ja kaks baari, millest yks oli juba suletud ja teine t66tas viimast p2eva. V6tsime toolid ja viskasime ennast minule ikka veel kuuma septembrip2ikesesse, et niisama lobiseda ja ajal lennata lasta.

Ujumine on Vahemeres hoopis midagi muud kui L22nemeres: vesi on soojem, sinisem ja kuidagi ilusam, aga... hirmus soolane, nii et silmad ja suu hakkavad kohutavalt kipitama, ja veel yks asi, mille peale ma siiani pole tahtnud m6elda, kuid t2na tuli see vastik asi liiga l2hedale, et mitte m6elda - millimallikad, eh, vabandust, meduusad v6i mina ei tea, mis asjad, mis sind k6rvetavad valusasti, kui vastu minna. Ma tundsin miskit oma k2e vastas ja see kipitas pahal kombel ning kuigi ma ei n2inud midagi, kysisin Harrylt, et ega neil siin vees mingeid monstrume pole, mille peale too kavala n2o tegi ja tahtis mulle r22kida pika muinasloo Loch Nessi koletisest, kes Haniasse 2ra on eksinud, kui ma j2rsku m2rkasin, et yks selline loom vedeles must poole meetri kaugusel!

Pistsin igaks juhuks h2sti k6vasti kisama. Kisamine iseenesest ei aita nende 30 cm l2bim66duga millimalliktaldrikute vastu yldse, aga kuidagi parem hakkab ikka. Igal juhul ujusin ma k2hku veest v2lja ja rohkem sina oma nina ega muid kehaosi ei pistnud.

Peale paaritunnist lesimist ja v2ikesem66dulist p2ikesep6letust minu p6hjamaisel nahal, otsustasime lendavat taldriku visata ja liikusime selleks veidi eemale k6rgemale teise baari juurde, mis juba suletud oli, aga mille ees seisid kastid 6llede ja Bacardyga!

Olime h2mmingus, et kuidas saab nii rumal olla ja joogid valveta vedelema jätta. Mängisime tunnikese ja hoidsime ennast vaos, aga lõpuks enam ei suutnud ja võtsime ühe õlle. Varastatud asjad on alati hirmus head ja magusad, nõnda seegi õlu!

Mängisime veel, kuni õlu sai otsa ja siis otsustasime, et see peab vist just meie jaoks sinna jäetud olemagi ja võtsime ühe pudeli veel. Noh, teate, kui kohalik poiss arvab, et It's OK, siis mis siin ikka vaielda... teadagi, kuidas see lõppes: mingi hetk oli pool sellest kastist läinud...

Eks siis hakkas veits häbi ja läksime minema, kuigi kui aus olla, polnd seal enam hingelistki, kelle ees häbi tunda, kui siis iseenda ees.

Enivei, kui asjale teisest küljest vaadata, siis küll on tore kui niimoodi õlu murule vedelema jäetakse. Kes ei võtaks?:D

Igal juhul ma muudkui teen siis trikke, nüüd on juba varastaminegi ära proovitud.

EMALE

2007-09-28T11:48:00.000-07:00

Ema, ole nyyd rahulik, ma hakkan 6ppima ka kunagi!:)

Jah, saadab teine mulle selliseid vaibe telefoniga, nagu ma aega surnuks l66ks... aga see Tarmo kuldne ekspressioon - j6udeelu - ongi ju see, mis siin mind yldse kuidagi edasi saab viia.

Enivei, ma k2isin t2na koolis, ma sain tudengikaardi Ellas Polytehnikos ja k2isin s66klaski sellega tasuta j2ramas (kreeka salat on yks hea asi, siin on ta kuidagi veel parem kui Eestis!) ja tuterdasin oma departmenti tagasi, kohtusin oma koordinaatori professor Lazaridisega ja vot, et oleks selge, kuidas siin asjad k2ivad: h2rra ytles mulle, et tore, et ma siin olen, tema teadvat TTYd ka veits ja yldse, reede on, tulgu ma esmasp2eval tagasi!

Kreeta Tehnikaylikooli campus asub muidu linnast v2ljas mere 22res ja on 22rmiselt suur ja segane ja ma eksisin seal t2itsa 2ra, aga 6nneks kreeka poisid on 22rmiselt abivalmid. Poisid neh, seal on enamus tudengeid meessoost nigu selgus, tydrukutele on naaberlinnas pedagoogiline kolledz ja kui peoks l2heb, siis k6ik Hania kutid s6idavad sinna ja nemad omakorda tulevad n2dalavahetuseks Haniasse. Ma ei teagi siis, kummas linnas olla, kui niimoodi sebitakse siin.

Ja nyyd Zoli tuli ja tegi mu k6rva tatiseks, nii et aitab t2naseks.

Edith Piaf ja Coyotte Ugly

2007-09-28T11:28:00.000-07:00

Eile oli romantiline 6htus66k r6dul: vein, juust, oliivid, viinamarjad, pikantne kaheksajala konserv ja tuunikala - seda k6ike saatis Edith Piaf "non, je ne riegrette rien" ja mingid putukad laulsid p66sas h2sti k6vasti. Ma tundsin, et ei kahetse ka mitte midagi, kui siis v6ib olla ainult paari asja, ja nautisin sumedat suve66d t2iel rinnal, v6ib olla kui need putukad nii k6vasti ei siristanuks, oleks veel parem olnud, aga kuna ma pole Gerald Durell, kes tirtse tikutoosi pyydis, mida ma ka tegelikult lapsena tegin, aga need olid v2iksed armsad Eesti tirtsud, t2iesti ohutud, siis ma ei saagi kunagi teada, milliste elukatega mul tegu oli, kuigi h22le j2rgi oleks v6inud arvata, et need olid kangelased filmist Alien. Igal juhul, k6ik oli imeilus. Isegi see rumal naine, kes all t2naval oma autoga tagurdades yhest motorollerist plekihunniku tegi, ei suutnud mind h2irida, pigem valmistas nalja, kuidas ta 6lgu kehitas ja minema s6itis - v2ga Kreeka!
Hiljem me k2isime kohalike bestikatega (Harry ja Dmitrias) baarides, erinevates baarides... viimane oli yks Skandinaavia baar (ma t6esti ei tea, miks selline nimi), kus lotendava k6huga baaridaam tantsis letil nagu Coyotte Ugly's, ja ma olin piisavalt napsus, et 6elda, et ma saaks paremini. Tegelikult oli ta vahva, tal oli vinge tattoo, suured inglitiivad seljas t2pselt tiivanukkide peal! Aga ma kardan, et ta pani mu koksi mingit syytekat (see ei pidavat siin v6imatu olema), sest mul oli t2na p2v l2bi v2ga paha olla.
Yldiselt, eilse v6ib lugeda korda l2inuks.

Kreeta, Hania, Lithinon street, Old Venetian Harbour

2007-09-27T05:59:00.001-07:00

Mrs Despina juuksed ongi veidi punakad, aga ta ei näe üldse nii nõialik välja kui ma kartsin, vastupidi, tegelikult on ta täitsa sõbralik ja ootas juba uksel, kui takso Erato Rooms maja ette keeras.

Stuudio kujutab endast ühte kõrge laega tuba, kus on väike kööginurk, vannituba ja rõdu ning üleval poolkorrusena trepiga magamispesa, mis on muidu vinge, aga kui öösel tihti pissida tahad, siis tüütab ära, et peab koguaeg alla ronima. Võib olla ma peaks endale selle plastpoti muretsema voodi alla:D

Samas majas hakkavad elama veel kaks tšehhi ja paar türgi tudengit, meil on ühine eesruum ja suur rõdu (lisaks sellele väiksele, mis toas on), ning Despina ütles, et ta see aasta hispaanlasi ei võtnud, kuna need eelmine aasta tgeid rõdul pidusid, mis mulle muige peale ajas, sest tõenäoliselt ta järgmine aasta eestlasi ei võta sinna! Enam paremat peokohta annab otsida!

Lithinoni tänav asub vanalinnas, vanas Veneetsia sadamas, sellelt samalt vingelt ühisrõdult avaneb vaade sadamale, mõnusale lahesopile, mille äärne on paksult täis baare, restorane, kohvikuid, poekesi ja internetikohvikuid, millest ühes ma hetkel viibin.

Hetkel on siin ligi 30 kraadi sooja, minul on hirmus palav, suvehooaeg veel kestab ja kõik kohad on turiste täis - talvel pidi asi tühjem ja rahulikum olema. Ma nüüd ei teagi, kumb variant parem on...

Käisin mitu tundi vanalinnas ringi ja otsisin võtmekoopia kohta, elektroonika poodi, turgu ja turismiinfot ja suuremat toidupoodi, samuti tšekkasin pankade ustest sisse ja uurisin kohalike kõnekaartide olemust. Mis selgus?

Kõik kohad on lahti kuni 14.00, siis algab siesta või mingi taoline asi - kui veab, avavad uuesti 6 paiku õhtul. Elektroonika on topelthinnaga, saareelu selline! Pangakonto avamine Kreekas tundub kökimöki, ma veel sondeerin pinda, milline pank on kõige mõttekam, kuna kõik ütlevad, et nad on parimad. Kõnekaardiga ma ootan, kuni selgub, mis teistel Erasmustel on, halara. Turg on täiesti olemas, seal saab suure portsu värsket kreeka salatit mõistliku hinnaga, ja toidupood Champions on ka olemas kuskil.

Kohtusin ka oma koordinaatoriga, kes ütles, et millalgi ma peaks oma teaduskonna hoonest läbiastuma ja tudengikaardi vormistama, aga et ärgu ma liialt kiirustagu, ilus ilm, parem on randa minna. Ja õppetööga on nii, et ma pean hakkama seal ringi jooksma ja neid professoreid taga ajama, et mingi projekt saada, aga see tundub olevat omaette projekt olevat, et neid professoreid taga ajada!

Merereis Ariadne pardal

2007-09-27T05:34:00.000-07:00

Kirja pandud 26. septembril keset Vahemerd:

Mulle tundub, et ma pole siiani lõpliku selgusega adunud, mida see ettevõtmine endast kujutab ja kuidas minu järgnevad 10 kuud välja hakkavad nägema. Aasta vahetusüliõpilasena võõras riigis, võõras kultuuriruumis ja võõras keelekeskkonnas – kõlab hirmsalt, mis?
Mõnes mõttes küll, aga samal ajal ka ütlemata põnevalt!
Kreeta on põhimõtteliselt üks Euroopa kaugeim ots, enam kaugemale annab Euroopas Eestist minna, enam soojemaks, lõunapoolsemaks ja laisemaks samuti. Laiskus ei ole tegelikult hea sõna, sobiks paremini “easy-going-lifestyle”, aga ma ei oska seda emakeelestada kahjuks.
Igal juhul olen ma täis uudishimu, istudes hetkel Hellenic Seaways uhiuue laeva Ariadne pardal, vaadates hämarusse kaduvat Vahemerd ja mõtiskledes, kuidas Kreeta välja näeb ja millised inimesed seal elavad ja kuidas mind seal vastu võetakse, mis riigist vahetustudengitega ma seal kõige paremini läbi hakkan saama, kuidas koolitöö välja kujuneb, palju ma kreeka keelt pean oskama, et hakkama saada, ja üldse... kas see saab olema nii tore ja lõbus kui ma loodan?
Ma olen hetkel kuidagi väga patriootlikult meelestatult, tõenäoliselt tingituna 3 tunnist Lennart Meri raamatu “Poliitiline testament” seltsis ja asjaolust, et umbes igas teises kohas, kus ma oma tudengikaardiga vehin, et tasuta sisse saada, võtab piletineiu välja mingi veidra kolletunud paberi ja uurib seda hoolega - ma siiani ei tea, kas selleks, et kontrollida meie EL liikmelisust või siis meie riigi eksistentsi kui sellist üldse – ja igal juhul teeb see mind veidi tigedaks.

Minu senised tähelepanekud: inimesed on rõõmsamad, nad planeerivad vähem, puhkavad palju ja protesteerivad rohkem; igal pool tehakse suitsu, alkoholi müüakse ka 24/7, mitte nagu meie absurdsed uued seadused pealinna kuival tahavad hoida (ja siin on poole vähem purjus inimesi kui Eestis!) ning liiklus on jube – mingist ristmiku 5-meetri-reeglist parkimise osas küll ei tasu rääkida!
Ah, ja aeg! See on alati nihkes. Huvitav, kui täpne on minu täna õhtuks määratud kohting... Mrs Despina, kellega ma leppisin kokku kohtumise Lithinoni tänaval kella 11 ringis, ja kes idee järgi hakkab mulle korterit – vabandust, stuudiot (mul pole õrna aimugi, mis asi on stuudio ja kuidas see erineb korterist) – rentima, on telefonis äärmiselt käreda häälega ja mul on juba peas tekkinud kujutelm, et ta on nii 50-aastane, punase pea (paljudel Kreeka naistel on juuksed punaseks värvitud, see on vist siin moes), veidi nõialiku ilme ja kortsus näoga ahelsuitsetaja, kes a) jõuab varem ja on vihane; b) jõuab pool tundi hiljem ja on ütlemata rõõmus. Arvestades asjaolu, et kõik ümberringi suitsetavad, on mul siin üsna raske olla ja ise ka mitte suitsetada, kangesti ajavad himu peale oma tossuga... ah, kui Zoli ainult ei vihkaks suitsuhaisu nii kangesti!
Üldse teeb Zoli mind viimasel ajal kuidagi närviliseks, loeb mingeid totakaid eneseabi raamatuid ja ei tundu eriilist muret tundvat, mis ta tegema hakkab. Ungarlane selline:)
Üldiselt on tegelikult kõik pinks-ponks ja ma olen lihtsalt veidi sõidu- ja sisseseadmisärevuses, pealegi on see Ariadne esimene sõit... nagu Titaniculgi...
Tegelikult on asi selles, et tahaks juba kohal olla, aga 2 tundi on veel aega, ja näiteks pole mul õrna aimugi, millal ma selle üllitise blogisse saan panna, kuna siin laeval levib täielik 5-pulga-satelliit-wifi, mida saab kasutada, kui ostad paroolikaardi, mis sind autoriseerib, ainult et – väga kreeklaslikult, ma pean mainima – on sellel õnnetul laeval wifikaardid otsas! Üldse mulle tundus, et ma olin esimene, kes kunagi neilt seda kaarti on küsinud, kuna nad vaatasid mind nagu poolearulist, kui ma oma läpakaga seal ringi lippasin ja aru pärisin, nii et võimalik, et neil pole neid kaarte kunagi olnudki siin laeval.

Teenage Mutant Ninja Turtle

2007-09-25T07:45:00.000-07:00

Vaat, kes sulle Vana-Kreeka agoraas Dipyloni väravas vastu võib jalutada!

Metro-Monroe

2007-09-25T07:40:00.000-07:00

Natuke rõõmu vanade kreeka meeste silmadesse ehk Marilyn Monroe, aga mitte nii elegantne, pigem veidi ogar, kuid siiski õnnelik.

Ateena-Αθήνα-Athens

2007-09-25T02:59:00.000-07:00

Saabusin Kreekasse 20. septembri öösel, et avastada Ateena lennuväli kui suurim lennuväli, mida minu silm on kaenud, liikuvate põrandatega ja puha; veetsin põrandal peasissekäigu kõrval magusa unega öö ja põrutasin linna.

Ateena - minu lapsepõlve raamatute linn, lemmik vana-kreeka jumalanna Pallas Athena poolt patroniseeritav linn, valge marmori ja hulkuvate koerte linn.

Vabandust, need koerad ei hulgu, nad vedelevad soojas päikeses nagu laibad, kõik nad on ühte moodi nagu õed ja vennad, tõenäoliselt toituvad, liiguvad ja sigivad nad öösel ning millegi pärast meenutavad mulle Olümpose 12 peajumalat, kes ka kõik üksteisega läbisegi ühtes olid - kumbagi sugupuud pole lihtne naeruta selgitada.

Olnud ostnud Ateena reisijuhi ja hankinud hulga erinevaid kaarte ja brožüüre, asusin hoolega Ateenat avastama:

Akropolis on siiani linna kõrgeim tipp, enam küll mitte usukeskus vaid turistide kogunemiskoht (peale piletikontrolöride sealt naljalt ühtegi kohalikku ei leia); tema jalamil asetsevas agoraas võib tunde erinevate stoade, templite, kohtuhoonete ja kooskäimispaikade varemeid otsida;

linn ise on meeletult suur ja valge ning laiutab laisalt roheliste mägede vahel ja peidab endas loendamatut hulka erinevaid templeid või nende jäänuseid, pisikesi Bütsantsi kirikuid, 19. sajandi aegseid kuninglikke paleesid (mis on täis muuseume) ja arheoloogilisi väljakaeveid - isegi metroo on vaatamisväärsus, mida läbides võib töölt koju minev ateenlane erinevate ajastute kalmistute lahtilõigatud profiili in situ imetleta - ning kohvikukesi ja restorane iga tänava nurgal - ma kahtlustan, et kreeklased kodus ei söögi.

Sularaha-automaati siin linnas naljalt ei leia ja oma kaardiga kuskile poodi või kohvikusse vehkima minna pole kah mõtet. Tegelikult võttis see 3 kolm päeva aega enne kui ma üldse poe suutsin leida, kust süüa-juua osta, kuid pole hullu, kreeka salatit ja gyrosit (pita kebabi) müüakse kõikjal! Tänavad on täis pakisid (Pakistani päritolu mustusid), kes oma päikseprilli kollektsioonid ja kotivalikud asjalikult väga portatiivseks on muutnud, ning politsei saabudes ennast väga kiiresti ümberasustada suudavad ja kõikjal, kus vähegi turiste liigub, saab 2 euro eest kotitäie pähkleid või ühe grillitud ja soolaga maitsestatud maisitõlviku osta.

Ateenas võivad kaks paralleeltänavat teineteisest erineda nagu öö ja päev, üks täis turiste ja kohvikukesi, uhkeid kirikuid ja palme, teine pungil teise ringi inimesi, koledaid ja haisvaid, tunglemas mõnel väiksel räpasel väljakul.Aga üks imetabane omadus on kõigil ateenlastel - kõik räägivad inglise keelt nagu mihklid, nii et suhtlusprobleeme siiani pole tekkinud, tuleb vaid inglisekeelset menüüd küsida, mida muidugi alati ei eksisteeri, aga siis nad vähemasti üritavad sulle selgitada, mis värk on.

Kui sa vähegi ronida viitsid, on Ateena mägedel meeletu hulk imehea linnavaatega istumispaiku, üks romantilisem kui teine - võta ainult vein kaasa ja vaata kuidas päike mõne teise mäe taha loojub! Ainult ole ettevaatlik, kui purju jääd, ei saa pärast alla enam, king võib ka katki minna:)

Et mida ma siis selles ajaloolises linnas õppisin?
Et sambad on valged.
Et stele on hauapost.
Et keraamika tuleb Kerameikose matmispaigast, kuhu pandi surnutele potte ja vaase kaasa.
Et arhailises stiilis potid on kollased ja mehikesed mustad ning klassikalise ajajärgu potid on mustad ja mehikesed punased.
Et Ziller oli kuulus arhitekt.
Et veeboilerit ei tohi sisse jätta, muidu see võib plahvatada.

2007-09-24T14:07:00.000-07:00

Jah.
Mul on nyyd uus blogi.
Rahu, see tuleb, sellega on aega, lihtsalt ei ole m6tet t6mmelda... kui ma l6puks ennast Kreetal sisse sean, kyll ma siis kirjutan.

Seniks:
helkuura.blogspot.com

Testing, testing

2007-09-13T00:48:00.000-07:00

1, 2, 3...

1, 1

2, 2

bla-bla